The Thing

…Palju-palju aastaid tagasi kukub viga saanud tulnukate lennumasin Antarktika kohal alla ja lebab seal pikka aega jäätununa. Kahekümnenda sajandi viimasel veerandil leiavad maavälise külalise Norra polaaruurijad, kaevavad selle välja ja lohistavad jääkuubikus tulnuka oma uurimisjaama, kujutades ette, et on komistanud sajandi leiu otsa. Suur on aga nende üllatus, kui tulnukas hakkab üles sulades võõrustajaid ükshaaval manalateele saatma, omandades pärast iga veretööd ka oma ohvri kuju.

Norrakate baasist suurt midagi alles ei jää, küll aga pääseb sealt eluga kosmosejõletise üks koopiatest, sattudes põgenedes juba tunduvalt tsiviliseeritumate inimeste — ameeriklaste — juurde. Ühendriikide baasis haarab ohjad enese kätte Kurt Russelli kehastatud helikopteripiloot R. J. MacReady. Verevalamine loomulikult jätkub, keegi ei usalda enam kedagi, sest igaüks võib olla juba midagi muud kui inimlik. Kuid lõpuks jääb homo sapiens siiski peale, MacReady paugutab omaenda koduse polaarjaama jõletisega taeva poole ja jääb lõdisedes hange päästjaid ootama.

Sellega film lõpeb ja Computer Artworksi üllitis algab. Sina asud kapten Blake’i, eliitpäästeüksuse juhi rolli, kelle ülesandeks on uurida, mis siis tegelikult ikkagi juhtus. Esialgu tutvud tähtsamate asjadega nagu meeskonna varustamine ja esemete kasutamine. Kui üksus midagi eriti põnevat ei leia ja antakse käsk tagasi tõmbuda, otsustab Blake maha jääda ja edasi uurida, seekord omal käel. Korraga tuleb ilmsiks, et kõik ülejäänud üksused on kas tapetud või laiali aetud ja keegi ei paista sind enam usaldavat. Järgneb tubli doos madistamist, närvesöövaid tulevahetusi, pidev paranoia ja siin-seal ka mõni äraeksinud loogikal põhinev mõistatus. Tegevust jätkub, ehkki mitte kauaks.

The Thing meenutab esimese hooga suuresti Half-Life’i, sarnaseid jooni on nii visuaalses stiilis kui ka süžeeliinides. Kurvastav on aga, et see kirjutati kavandi järgi algselt mitte arvutile, vaid PlayStation 2 konsoolile. Siit saab alguse seeria puudujääke, milles on süüdi konsooli puhul nii juhtimine kui graafilised piirangud. Nimelt. Tegevus toimub põhiliselt kolmanda isiku vaatevinklist, kusjuures Blake sihib automaatselt iga vaenulikku olendit, kes ta vaatevälja jääb. Läbi silmade kaamera on küll olemas, kuid seda kasutades ei ole võimalik liikuda. Oma meeskonnaliikmetega suhtlemine ja nende relvadega varustamine toimub läbi lihtsa, ent ebamugava pagasisüsteemi. Seisu salvestatakse ainult vastavate magnetofonide juures, mis on samuti arusaamatu jäänuk konsoolivariandist.

Graafikalt meenub, nagu öeldud, Half-Life, aga tegelikult rakendatakse vägagi teistsugust 3D-mootorit. Visuaalne külg pole kaugeltki nii muljetavaldav nagu näiteks peatselt ilmuva Unreal Tournament 2003 oma, kuigi õõva tekitav atmosfäär saab kenasti edasi antud. Erilist tähelepanu pöörati kõikvõimalikele tule- ja põlemisefektidele, sest tõhusaks tööriistaks pahade vastu on leegiheitja, mitte kuulipilduja. Rahustuseks võib öelda, et TT jookseb sujuvalt ka vanematel masinatel.

Heliline külg, sealhulgas dialoogid ja muusika, on rahuldava kvaliteediga. Tegelaste vestlused on tõetruult sisse loetud, ebamaiste olevuste lurin ja mörin ustavalt digitaliseeritud. Muusikat leidub vähe, ainult vahestseenide pingestamiseks, aga see sobib üldiselt külma meeleoluga hästi, kombineerudes muude elementidega.

The Thingi lubati erakordselt täpset grupitunnetust tekitavat struktuuri. Osalt on kõik reaalne ja toimiv: sinu kaaslased nurisevad ja nutavad, lõdisevad ja pilluvad one-liner’eid; uue kamraadi värbamiseks peab esiteks ta usalduse võitma. Pole siin mingit süütut käehoidmist, pühendunud alluva saab talle tuki ja padrunid pihku andes või siis vereprooviga tõestades, et sa ise pole üks tulnukatest. Usaldus on aga sama kerge kaduma kui tekkima, nimelt löövad mõned araks juba tavalisest suuremaid koletisi nähes. Kui ruumides on interjööri täiendatud kellegi sisikonna või lihtsalt verega, võivad su mehed keerata püssitorud iseenda poole. Sageli näeb, kuidas sõduritel süda pahaks läheb, liiga ekstreemsetes oludes tuleb ette ka täielikku hullumist. Tavalisest suuremat ärritust ravitsetakse rahustitega, mis aga vähendab jällegi usaldust. Ometi on kaaslaste rakendamine kohustuslik, hea meedik aitab teisi suuremate vigastuste korral ning insenerid on tihtipeale hädavajalikud kõikvõimalike elektrikappide parandamiseks. Ja kõik annavad ka agaralt tina vaenuliku pihta.

Pinget lisab see, et iga mees on potentsiaalselt üks tulnukatest ja võib iga hetk muutuda jubedaks rappijaks. Kamraadlus töötab, aga minu meelest on seda liiga vähe ära kasutatud.

Muidu lineaarset lugu raputavad iga natukese aja tagant kohtumised eelmistest suuremate (ja kahtlemata fataalsemate) tulnukamutatsioonidega. Erinevalt üldiselt keskpärasest raskusastmest on nendega sageli lausa võimatu hakkama saada, protsess, mis muutub liiga kiiresti frustreerivaks. Lisaks on mängus ka tõsiseid vigasid. Jääb mulje, et sellega kiirustati, lõplik testimine jäi kas poolikuks või hoopiski olematuks. Kõige hirmsam oli kahtlemata see, et peale lõppvastase võitmist ilmus korraga veateade ja asi katkes. Selle ja veel mitmed vead tegi aga suuremalt jaolt korda esimene parandus, mida igaüks netist alla laadida saab.

Lõppude lõpuks on The Thing liiga lühike. Võttes arvesse, et ma kulutasin selle läbimiseks napilt kaks õhtut, ei ole siia peidetud mitte sugugi piisavalt meelelahutust. Mis veelgi hirmsam, pärast ühekordset läbimist võib sellegi karbikese riiulisse lükata, sest teistkordsel läbimisel ei avasta enam midagi uut. Lõbus täpselt nii kaua, kuni seda jätkub, jäädes truuks algsele filmimeeleolule ega püüagi rohkemat.

The Thing
Computer Artworks, levitab Universal Interactive
Tugi: 1
Vajalik: PII-400 (PIII-600), 64 (128) MB RAM, 600 MB HDD, 4 x CD, 8 (32) MB 3D-kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP
Hind: pole veel teada
thethinggames.com/splash.html