Thief: Deadly Shadows

Thief: The Dark Projecti (1998) loetakse stealth actioni ehk hiilimismängude algatajaks. Looking Glass Studiosi sündinud klassik mõjutas märulseikluste uue alažanri levikut kindlasti enim, aga tegelikult edestasid seda ajaliselt isegi kolm sarnase mängitavusega üllitist — Metal Gear Solid, Tenchu: Stealth Assassins ja Commandos: Beyond Call of Duty.

Jumal küberruumis teab, et iga kuu väljastatakse kuhjades palju kahvatumaid videomänge. Paraku on meie ootused nelja aastaga, mis jäävad eelmise ja uue

Thiefi

vahele, tublisti tõusnud, hiilimist nüüd ju kõik nurgatagused täis. Seetõttu ei saa kinnitada, et

Deadly Shadows

on sama õnnestunud ost, nagu eelkäijad.

Oh, raske on arvustada kauaoodatud kolmandat ˇThiefi. Leidub nii head kui halba, mis nõuaks pikemat lahtikirjutamist kui praegu anda on. Mõlemad torkavad ruttu silma, püsides muutumatuna enamjaolt lõputiitriteni.

T:DS võrdluses hiljutiste võistlejatega (Splinter Cell: Pandora Tomorrow, Manhunt, Hitman: Contracts) räägivad selle kasuks omapärane tegevuspaik (fantaasiaga segatud keskaeg), pikkus (25-30 tundi!) ja suund vaba vormi poole.

Meistervaras Garretti tegevuse koondamine kindlasse linna, kus vabalt ringi joosta, on tingimata põnevam kui “missioon-vaheklipp-missioon” ülesehitus eelmistes osades. Aga miks, oh miks ometi kasutati kõige selle jooksutamiseks Unreali teise põlvkonna mootorit? Kas see oli tõesti projekti sünni ajal mõistlikeim valik? Laadimised ei ole enam nii aeglased kui Unreal II-s, aga kestavad endiselt tüütult kaua. Ja neid on palju! Äkki surres kannatab järgneva ootamist ära, aga laadimine toimub ka linnaosast lahkudes, kodumajja sisenedes, missiooni alustades ja kord isegi igas missioonis, välja arvatud treeningul.

Pärast seda ei tundu “suur, elav linn” enam nii meelierutav. Ja ega seal erilist peale hakata pole. Põnevaid kõrvaltegelasi, ise leitud vaheülesandeid ja muud, mis taolisele vormile tõelise elu annavad, on äärmiselt vähe. Nende asemel on hulgaliselt linnavalvureid ja vaenulikke tegelasi, kes sinuga (ja paiguti omavahel) lakkamatult kemplevad, et tänaval käimine jumala eest ohutu tegevus poleks. Seadusesilmad ei rahune maha ka siis, kui vahepeal linnaosast põgeneda. Mugavam on neid mitte ärritadagi.

Üldiselt jääb mulje, et tegijad kulutasid liiga palju aega tehnoloogia katsetamisele kui loo arendamisele, missioonidele või uute ideede korralikule läbitöötamisele. Näiteks tänapäeval nii moodsa füüsika rakendamise põhitulemus: laibad veerevad ise trepist alla, takistavad jalge all lesides liikumiskiirust ega jää pea iial usutavasse asendisse. Selle asemel võinuks pigem muud etemasse korda seada. (Kolmanda isiku vaatenurga pakkumine on palju õnnestunum lisa, ehkki paljud sarja veteranid seda nagunii ei kasuta.)

Näiteks liitlaste süsteem kolme linnas liikuva rühmitusega on eriti tobe, justkui 1990-ndate keskelt ajamasinaga põgenenud. Mõistetav, et kellegi tapmine ajab kaaslased sinu peale vihaseks, isegi kui keegi seda pealt ei näe. Aga hävitada soosingu võitmiseks tänavatel patseerivaid hiidputukaid ja lasta samblanoolega teatud sihtmärke… Mis pagan takistab neil seda ise tegemast? Oleks siis, et üliniru finaali järel saaks niisama linnas seigelda, täita näiteks uute liitlaste lisapakkumisi või midagi. Aga ei, vasardajate või paganate sõbraks olemine tähendab kõigest, et sulle ei tungita tänaval kallale.

Vanad austajad virisevad, et T:DS on eelkäijatest tublisti kergem. See on tõsi näiteks põhjusel, et missioone ei alustata kindla varustusega, vaid tassitakse kaasas, mida süda ihkab. Selle kõrval on siiski imelik piirang, et kindlaid esemeid saab sul olla kaasas ainult kindel arv. Kui see täis, ei anna ükski poeomanik lisa.

Kõik eelnev oleks üsna tühine, kui Garretti järjekordsed hiilimised oleks jube põnevad. Paraku on need üsna tavalised, kui välja arvata finaali sündmused käivitav neetud hullumaja, kaugelt meeldejäävaim paik. Paljud vastaseid näivad samas haledad ja vähedetailsed, justkui kollid lasteaiaetenduses.

Hiilimiskunn on korraliku edumaaga ikka Pandora Tomorrow. T:DS hoiab liigselt minevikust kinni, et muljet avaldada. Hoolimatu teostus ähvardab jätta ainsaks tõeliseks trumbiks keskaegse raamistiku. Minu arvustuses on miinustest tunduvalt rohkem juttu kui headest asjadest, aga põhjusega. Ion Stormi uusimas tekitavad põhiliselt kõneainet just need.

Hiilimine

Ion Storm, kirjastab Eidos
Tugi: 1
1,5 GHz Pentium 4 või Athlon XP (2 GHz), 256 (512) MB RAM, 4x CD, 3 GB kõvaketast, 64 (128) MB kiirendi, Windows 2000/XP
Hind: ca 800 kr
www.thief3.com
Sarjast varem: 5/00