Tõeline Ameerika ja New York. Eks seda ole ju kuuldud küll, et New York ei ole Ameerika, see on hoopis midagi muud. Kord oli üks külaline New Yorgis ringi käies pöördunud võõrustaja poole: “Aga näita mulle tõelist Ameerikat! See kõik siin ei ole minu jaoks tõeline Ameerika!” Ja lõpuks, lausa lootuse kaotanuna, leidis külaline selle, mida otsis, Times Squarelt. Mina nii kaua otsima ei pidanud – Tõeline Ameerika tuli selles linnas ise minu juurde!
Käisin New Yorgis Põhja-Ameerika suurimal alternatiivteatrite festivalil. Viimati olin linnas, mis kunagi ei maga, kümme aastat tagasi, ja armusin temasse sügavalt ning teadsin, et tulen siia tagasi. Aeg lendab kiiresti.
New York on minu linn, ehkki oma puudustega. Autofännil pole seal eriti midagi teha ega vaadata – New York on taksode linn, isiklikud autod võivad kollaste cabide jõgedes väga lihtsalt mõlgikesi saada ja liikluskultuur on sama “lahke” kui Tallinnas. ümberreastumine on ikka ainult sinu isiklik mure ja vahest võidki selle murega ootama jääda.
Muidugi on isiklikke autosid selles kitsas miljonilinnas tohutult, kuid – ei midagi erilist. Kümme aastat tagasi liikusin põnevusest kannustatuna rohkem kand ja varvas meetodil ja toona torkas Ameerika autotoodangu halli sigrimigri seest silma üllatavalt palju 1966. aasta Genfi autonäitusel debüüdi teinud Alfa Romeo Spidereid. Nüüd sain lausa tosinajagu päevi tänavate ja avenüüde ruudustikku kanna ja varbaga mõõta, kuid ei näinud enam ühtegi Spiderit. Kohe oli märgata, et taksopark on täiesti vahetunud – toonased Chevrolet Caprice’id on asendunud kollaste Ford Crown Victoriatega.
Ja eksoote saingi näha vaid ehk ühe käe sõrmede jao: kaks Ferrarit, üks Rolls-Royce, üks Bentley ja lõpuks ka üks Maybach. Muidugi võis tihedas limusiinide reas kohata ilmselt New Yorgi osariigi firma Coach Industries ümber ehitatud pikki maasturlimusiine, näiteks Hummer H2 CIGI 200”. Kuid need kisuvad juba rohkem huumori valdkonda… Mingil määral oli kihutamas tuunitud SUV-e hiigelsuurte velgedega ja ka selliseid, mille ilukilbid pöörlevad velgedest sõltumatult, jäädes vahel liikuval autol päris seisma, mis tekitab ülimõjusa silmepette-efekti.
Noori eestlasi on NYC-s endiselt palju nagu kümnegi aasta eest. ühe tuttava tuttav oli isikliku auto soetanud, sest elab linnast väljas, üle jõe New Jerseys. 9 aastat vana mahtuniversaali GMC Safari 4,3 V6 193 hj saab kätte 1500 dollari eest, kuid hiljem tuleb sinna veel raha sisse panna. Sõitsime lõbureisile Brighton Beachile, Little Russiasse nostalgitsema ja tšeburekke sööma. Seal, Lasnamäed meenutavas venekeelses linnakus on tänavate ääres muidugi valdavalt S-klassi mersud…
Sain ka ise Safari rooli pihku, et esimest korda Põhja-Ameerika liikluses käsi valgeks teha. Tallinna-kooliga tuleb täiesti toime. Suurim üllatus oli vaid see, et lausa ametlikult on lubatud punase tulega sooritada ristmikul parempööret. Seda aga mitte New Yorgis, kus on kohe fooridel kiri, mis lubab parempööret vaid rohelisega.
Kuuldus, et minusugune autofänn ja autoajakirjanik NYC-s on, levis kiirelt. Mulle sooviti uunikume näidata. Olin vaimustuses, kuid tiheda festivaliprogrammi tõttu leidsime kõigile sobiva aja alles minu viimasel Ameerika-õhtul. Aga siis saabus ka šokk – üllatus, mida ei osanud kuidagi oodata. Tõeline Ameerika sõitis ise minu õuele – kaks fantastilist 1970-ndate lahtist Cadillac Eldoradot! Seisid nad ühel hetkel ühe hotelli peaukse ette pargitult, ja kogu liiklus tõmbus aegluupi! Vägeva vaatepildi pakkusid autod just üksteise järel – valge 1976. a oma punase nahksisuga ja punane 1974. aasta oma valgete nahkdiivanitega. Tänapäeval jätavad need kuuenda põlvkonna Eldorado lahtised laevad isegi New Yorgis liikluse seisma. Autod, mis on alati olnud Cadillaci lipulaevad ja täielikud pimpmobile’id, seega näitab iga SUV-i roolis olev mustanahaline möödudes säravvalge naeratuse saatel kõrgele tõstetud pöialt. Jaa, nende meeste ihalusobjektid on need olnud, nii et isegi Pontiaci sõnastatakse lahti kui poor old nigger thinks it’s a Cadillac! Tänapäeval võib internetist leida veel päris palju 6. põlve Eldorado Convertible’i müügi kuulutusi, hinnad kõiguvad kümne tuhande dollari piirimail, aga New Yorgi eesti autofännid on leidnud maapiirkondadest veelgi odavamaid eksemplare. Isegi 5000 USD peale saab kaubelda. Eks putitamist ole hiljem ju niikuinii vaja.
Valge iludus on leitud Coloradost Denveri lähedalt. Sealt, kus tänaselgi päeval võib autol registrimärk olla ainult taga ja – NB! – tehnoülevaatust ei pea üldse tegema! Kere on Fleetwood, pikkust 225 tolli ehk 5,7 meetrit, aga mootoriks on kuuldavasti nüüdisaja suurim toodetud sõiduautomootoreist üldse – 500 kuuptolline ehk siis 8,2- liitrine V8!
Küllap tekib kohe küsimus, et kui palju selline küll bensiini võib võtta? 1 gallon iga 8 miili kohta – värsked ja ikka veel uhked autoomanikud viskavad umbkaudu meetermõõdustikku ümber, et 104-liitrise paagitäiega saab maanteel läbida 300 km ja linnas 150 km… Aga see kõik ei ole absoluutselt oluline, kui arvestada, kuidas ja millega need kilomeetrid läbitakse! Auto on pikk ja sihvakas ning selle tõttu ka tühikaaluga 2343 kg – sellist ei olekski saanud omal ajal väiksema mootoriga piisava vilkusega liikuma. 1976. a limusiin on täis elektroonikat, katus käib ära elektriliselt suurte liigendraamide toel, aknad on elektrilised. Automaatkasti käigukang on rooli küljes. On ka konditsioneer ja püsikiirusehoidja. Esitiivas on pisikesed illuminaatorid vaatega juhi poole, kust saab näha, millised tuled parajasti põlevad.
Kuid teine, Visconsinist leitud punane kaunitar, on veelgi luksuslikuma varustusega, värvkattel on lakk peal, puitsisu on nikerdustega, naljakas on küljepeeglil asetsev osutiga välitermomeeter, aga pakiruumi luuki alla lastes imeb viimase sentimeetri kinni jälle elekter. Tagarattad on peidetud kere sisse. ühisjooni Tallinnaga on seegi, et ka siin leidub pikanäpumehi, kes maalt linna toodud limul juba esimesel ööl ratta kaunid kilbid pihta panid. Need tõesti ilusad kilbid on küllap nüüd kellegi kodus vitriinis… Pika nina keskel ilutseva embleemi peab omanik lahkudes taskusse pistma, kui ainult meeles on.
Aga siis on mul au, mida ei osanud uneski näha – mind lubatakse trooni – ja ma roolin piki Manhattani “jõgesid” laeva, kus peale minu veel ametlikult viis kohta – kui esidiivani käetugi alla lasta, on ees ruumi kolmele reisijale! ühe limusiiniga üht pidi ja võrdluseks teisega teistpidi. Ja ka seal, “tõelises Ameerikas”, Times Squarel. Aga lahtise autoga paistab väljak öises tuledesäras hoopis teise nurga alt. Kas saab veel rohkem Ameerikat tahta! Tuhat tänu teile, poisid! See oli super! Punase foori taga ei pane tähele, et juba on roheline, sest kõik vahivad, lehvitavad ja hõikavad tunnustavalt eestlaste kolonnile. Ja siis, kui aeg minna, on kohal uus elamus supertõmbest ning nauding ülimast mugavusest, kui suur Eldorado õõtsub. Täpselt nagu laev! Mitte mingeid ebatasasusi ei tunne!
