Iga hetke rusumas teadmatus, kas su laps ikka jääb elama... Nädalaid pures see hirmuvalu endist Miss Eestit Karin Jarvetit, kui tema kaks kuud enneaegsena sündinud pojaraas surma piirimail hingitsedes elusse klammerduda üritas.
Nii karmilt hinge pahupidi raputava läbielamise taustal kahanevad kõik muud mured tühipaljasteks. Aga tihtilugu, kui tõelised krahhid pole meid murdnud, nuriseme tegelikult ilusa elu üle, mille veel ilusamaks muutmine on täiesti meie endi kätes, kui vaid suuta magusast enesehaletsusest lahti öelda. Tõeliselt jätkusuutlik rõõm on kõigile kättesaadav – see peitub ühtehoidvates suhetes lähedastega.
Selle Kroonika vahel leiduvas Laste-eris tunnistab Alari Kivisaar, et nahavahele poeb väsimus palgatööst. Tema naine kasvatab põhikohaga kodus järeltulijaid, ja see pole kaugeltki ainult pillerkaar. Ometi on koduseinte vahel Alari jaoks nii palju rõõmu, et see on autasu kõikide pingutuste eest. Tema ellu tulid väiksemad lapsed väga õigel ajal – nüüd ta juba oskab näha, et kogu maailm peegeldub nende silmist vastu.
Paljud mu eakaaslased, kel seljataga mitmed ühised elud ja lapsed, leiavad olevat igava pühenduda olevikule ja pisikestele – neid jooksutab veel ringi soov saada ise rohkem armastatuks.
Mul on tohutult kahju ilma peale jäänud lastest, kes pole oma vanemate südamesoovist sündinud. Kõige armastusväärsem tegu oma laste vastu on tervitada neid siin ilmas siis, kui nad on väga oodatud.
