Ma ei ole ise just armukadetseja musternäidis, kuid härra Kahtlustamine ja proua Paranoia ei ole mind täiesti puutumata jätnud. Ma näen neid tihti enda tuttavaid armukadeduskepikesega torkimas ja viimasel ajal on nad ka minul külas hakanud käima.

Armukadedus ja kahtlustamine on saanud üsna aktuaalseks probleemiks minu ja mu partneri vahel. Õnneks on minu noormees suutnud kannatlikuks jääda ja minu lõpmatuseni täpsustavatele küsimustele tema käikude kohta vastust andnud, kuid mina ise olen hakanud endalt küsima, et kaua võib?

Oma kogemustest tean, et kui olen olnud oma partnerile truu ja ta pidevalt pärib minu tegemiste kohta, justkui lootes saada hirmsa vandenõu jälile, siis tekitab see üsna kiiresti tüdimust ja jõuetust.

Mina olen eelnevalt selle asja keeranud enda jaoks selliseks, et kui naeruväärsetel küsimustel, mis mind konksu otsa üritavad tõmmata, lõppu ei tule, siis enda lõbuks loon oma käikude ja tegemiste kohale tahtlikult salapärapilve, et näha, kui jaburaks asi võib minna ja mitmes surmapatus mind täpselt süüdi tahetakse mõista.

Kõik on suhteline ja kahtlusteks võib ja võib mitte olla põhjust. Räpased mõtted võivad osutuda tõeseks või võivad seda mitte. Aga armukadeduse ussil hinge närida laskmine sööb eelkõige kahtlustaja enda hinge. Väga ebatervislik!

Kui sind on kord petetud ja sa oled otsustanud andestada, siis ei saa sa elu lõpuni partnerit selle eest karistada vaid pead otsustama, kas suudad talle andestada ja usalduse taastada või mitte. Loomulikult võiksid mõlemad pooled selle jaoks pingutada.

Kuid selge on ka see, et ükski kahtlusalune ei jaksa igavesti oma süütust tõestada ja oma au kaitsta. Kui üks ajab pidevalt jälgi ja toidab omaenda kahtlusi ilma tõendusmaterjale saamata ning saab truudusetuse jahil pidevalt ninanipsu, siis on aeg lõpetada — kas jälitustegevus või suhe.