Õppisin ülikoolis avalikku haldust ja riigiteaduseid, mis on segu klassikalistest sotsiaalteadustest: politoloogia, juura, majandus. Kuigi õppekava keskmes on avalik sektor, saab erialal praktilisi teadmisi tehnoloogilisest arengust ja innovatsioonist.Tõestan kolme näitega, et infotehnoloogia muudab tugevalt riigi toimimist.

Roboteid saaksid kasutada politseinikud ja tuletõrjujaid

Kui mõista robotit tähenduses, et see on masin, mis on programmeeritud midagi tegema, siis tüüpilised ministeeriumide ja ametite ülesanded on mittefüüsilised ning robotitest on siin vähe kasu. Avalikus sektoris üldisemalt saavad aga näiteks politsei- ja piirivalveamet ning tuletõrjujad neid edukalt kasutada, kas või droonidega piiri valvamisel.

See ei tähenda, et automatiseerimine avalikus sektoris või ametnike seas ei toimuks. Juba praegu on osad töökohad kadunud. Näiteks suures osas andmetöötluses. See on üldjuhul IT-lahenduste „süü", aga samamoodi kaovad muudki rutiinsed töökohad. Kui töö sisuks on korduv ja reeglipärane tegevus, kus kogu aeg uutele lahendustele mõtlema ei pea, siis on võimalik töö automatiseerida. Kui töö on loominguline ja mõtteprotsess keeruline, siis peavad inimesed seda tegema - vähemalt täna, kuna tehisintellekt pole veel nii palju arenenud.

Üks osa innovatsioonist on tehnoloogia ja teine selle rakendamine, kus tulebki väga oluliselt mängu avalik haldus, näiteks kui tehnoloogia puudutab ühistransporti. Viimasel ajal on tõusvaks trendiks, et katsetakse autosid, kus pole juhte. Ka TTÜ linnakus hakkab varsti koostöös inseneridega liikuma isejuhtiv sõiduk. Tulevikus saaks linnades sõitma panna turvalisemad isejuhtivad bussid ja kaotada avalikus sektoris veel töökohti.

Avalik sektor ei saaks ega peaks olema nagu idufirma

Isegi erasektor või keskmine firma pole sama innovaatiline. Ükski tavaline ettevõte ei saa olla nii uuenduslik kui start-up, sest viimane keskendub uuendustele. Tihti lükkab start-up midagi käima ja annab selle edasi, et saaks uut projekti käima lükata. Keegi teine omakorda võtab esialgse projekti üle, teeb sellest üldisema tootmise ja uuendus pole enam põhitegevus.

Avalik sektor sektor peaks olema uuenduslikum. Trendid näitavad, et sinna suunda liigutaksegi. Üheks põhjuseks on, et tehnoloogia on hoogsalt arenenud ja IT annab pidevalt võimaluse midagi uut saavutada. Me pole aga lihtsalt kõiki neid võimalusi üles leidnud.

Avalikus sektoris on kindlad põhiülesanded, mida peab täitma, näiteks panustama kodanike turvalisusesse ja teed korras hoidma. Avaliku sektori innovatsioon tavaliselt omakorda ei tööta välja uusi ülesandeid või tehnoloogilisi lahendusi, vaid aitab olemasolevaid tehnoloogilisi lahendusi rakendada.

Viimasel ajal on Soomes populaarsed innovatsioonilaborikesed, kus paindlik meeskond tegeleb sellega, et üritab tuua avalikku sektorisse uusi tehnoloogiaid. Eestis on samamoodi edukaid idufirmalikke näiteid nagu e-residentsus ja e-hääletamine, mis on sisuliselt olemasoleva IT rakendamine avalikus sektoris.

Innovatsiooniga kaasnevad muidugi ka omad ohud. Idufirma tuleb kiiresti, läheb kiiresti ja paljud ei suuda midagi ära teha või muuta. Nõrkus on see, et need pole stabiilsed ja end tõestanud ettevõtmised. Näiteks e-residentsuse puhul kasutame usalduskrediidina riigi mainet, ja kui projekt peaks ebaõnnestuma, siis Eesti maine langeb, kuna on seotud idufirmaliku innovatsiooniga. Kui õnnestume, oleme kõik eestlastena osa rahvusvahelisest eduloost.

Ühistransport ei saa toimida nagu Uber või Taxify

Ühistransport peab pakkuma midagi kõigile, mitte ainult neile, kes jaksavad maksta. Või ainult seal, kus on nõudlust. Paljude bussidega maakohtades sõidavadki ainult mõned inimesed. Kui anda see teenus erakätesse, siis jääks need pooltühjad sõidud tegemata.

Naljaga pooleks, kui vaatad tavalist bussi, siis see on ainulaadne masin ja inimestel pole kodus nii suuri transpordivahendeid, et bussi roll üle võtta. Bussiteenus seisma kindlasti ei jää, küll aga muutub see tehnoloogia arenguga teistsugusesse vormi. Üks tõenäoline tehnoloogiline areng on isejuhtivad bussid ja pilootprojekt nende linnatransporti ühendamiseks Tallinnas, mida ka TTÜ Ragnar Nurkse instituudi tudengite abil arendatakse.

See, et taksoäpp asendab helistamise, on tegelikult vaid üks näide innovaatilisest lähenemisest, kus tehnoloogia saab uue rakenduse. Ühistranspordi puhul vanale tehnoloogiale uute rakenduste leidmine kindlasti muudab busside kasutamist. See on seotud uudse lähenemisega, milleks on tark linn. Kuna tehnoloogia on arenenud ja lihtne on koguda andmeid, palju inimesi, mitu autot ja kus liigub, siis nende andmete rakendamisel saab omakorda bussiliine parandada, et inimesed saaksid mugavamalt, õiges kohas ja õigel ajal liikuda.

Tehnoloogiaerialasid ei pea kartma. Kartma ei pea ka seda, et kui sa informaatikat õppima ei lähe, siis jääd innovatsioonist maha. Küll aga tasub mõelda, kas eriala on uuenduslik ja tulevikku vaatav.