Tudeng: kas pehmeid erialasid õppinud inimesed tuleks nüüd ühiskonnast välja praakida?

 (38)
Tudeng: kas pehmeid erialasid õppinud inimesed tuleks nüüd ühiskonnast välja praakida?
Foto: erakogu

Mõni aeg tagasi ilmus palju lugusid, kuidas ülikooli lõpetanud, bakalaureuse või suisa magistrikraadiga noored erialast tööd ei leia ning peavad töötama madalapalgalistel kohtadel (kui üldse). Et suur osa neist noortest oli õppinud filosoofiat, kultuuriteadust või muud „pehmet eriala“, siis ilmus kohe rohkelt kritiseerijaid, kes ütlesid, et selliste alade õppijatel polegi erialaseid töökohti ning mida nad üldse vinguvad, mingu Eestist ära või õppigu midagi vajalikumat. Majandust näiteks.

Esimese hooga kiitsin kritiseerijatele takka. Seejärel hakkasin aga mõtlema, et minust on jube silmakirjalik kõiksuguseid filosoofia-, filoloogia- ja semiootikatudengeid hukka mõista, sest olen ju samuti üks neist paljukirutud pehme eriala tudengitest, kes läks suure hurraaga õppima eriala, mis talle meeldib, mitte seda, mida ühiskonnal vaja oleks.

Mäletan hästi, kuidas pärast keskkooli lõppu põlastasin neid, kes läksid õppima midagi, millega tulevikus hea töökoht saada. Ka välgatas mu peast läbi mõte minna õppima eesti filoloogiat, kirjandusteadust või midagi muud põnevat. Minu ja nende artiklikirjutajate ainus vahe on see, et tänu õnnele leidsin ma erialase töö. Küll aga ei mõelnud ma oma erialavalikul kordagi sellele, mis töö ma võiksin tulevikus saada ja palju sellega teenida võiksin.

Keskkooli lõpetanutelt on ebaõiglane nõuda valikuid ja otsuseid, mis aitaksid neid läbi terve elu. Kas selliseid valikuid on, on omaette küsimus. Loomulikult võib öelda, et minge rohkem reaalaineid õppima, sest reaale on rohkem vaja ja lisaks nad ka teenivad hästi. Kui mina aga oleksin läinud õppima füüsikat, energeetikat või majandust, oleksin enne iga koolipäeva värisenud nurgas ja enne iga eksamit saanud hirmukrambid. Ma ei ole lihtsalt reaali-inimene. Diferentsiaalvõrrandid tekitavad minus paanikat ja füüsikavalemitest ma lihtsalt ei suuda ennast läbi närida.

Seotud lood:

Kõige hullemad koolimälestused on mul matemaatikatundidest, kus mul lihtsalt ei tulnud ülesanded välja. Siiani ei tea, miks. Mul puudub matemaatiline mõtlemine ning isegi, kui ma oleksin läinud ülikooli õppima mõnda vajalikku reaaleriala, oleksin piinelnud ja ilmselt pärast ülikooli lõppu läinud ikkagi kuskile mujale tööle.

Seevastu ma teadsin juba keskkooli lõpus, et ma oskan hästi kirjandusteoseid analüüsida, mulle meeldis lugeda, kirjutada ning võõrkeelte omandamine tundus põnev. Ilmselt tundsid nii ka paljud, kes tulid õppima humanitaarteaduskonda. Kas sellised inimesed peaks nüüd ühiskonnast välja praakima? Inimeste eeldused on väga erinevad ja hakata minusugusest paduhumanitaarist füüsikut või keemikut kasvatama oleks sama, nagu hakata sundima vasakukäelist parema käega kirjutama. Mingi aja pärast õpiks ta kirjutama küll, aga tulemus poleks ikkagi parim.

Omaette küsimus on aga vähemalt minu jaoks see, miks võetakse ülikooli pehmetele erialadele vastu nii palju õppureid, kui neile vajalikke töökohti ei eksisteeri. Minu sisseastumisaastal astus Tartu ülikooli semiootikat õppima umbes 30 tudengit (paraku täpset arvu ma nimetada ei oska) ja isegi mu filosoofiast ja ilukirjandusest küllastunud tudengiaju mõtles, et huvitav, kuhu nad küll pärast lõpetamist tööle lähevad või mida nad semiootikuharidusega teevad. Siiani mõtlen seda. Semiootika on kahtlemata huvitav aine, aga kui ühest aastakäigust väljub paarkümmend tudengit, ei saa kedagi süüdistada, et neile töökohti pakkuda pole. Pehmed erialad annavad laiapõhjalise hariduse, mis aitab luua seoseid ja õpetab analüüsima, kuid konkreetseid oskusi nad paraku ei anna. Kui pole just tegemist võõrkeeltega või siis õpetajakoolitusega. Seega ma mõistan ka tööandjaid, et nad võtavad tööle pigem mõne konkreetse oskusega inimese, mitte filosoofiamagistri, kelle puhul tõesti ei tea, mis on tema oskused.
Ka ei saa süüdistada pehmete erialade tudengeid: kui neil on võimalus minna õppima eriala, mis neile meeldib, siis palun väga! Nagu mainisin, ei saa keskkoolist ellu astuvalt noorukilt oodata väga läbimõeldud ja ratsionaalseid otsuseid.

Mida siis teha? Kas kaotada pehmed erialad sootuks? See poleks ju ka õige. Ma ise arvan, et mingil määral aitaks nii tudengeid kui ka ühiskonda üldisemalt see, kui teha kõikidel erialadel kohustuslikuks praktika. Nii näeksid tudengid, millised võimalused neil oleks oma haridust realiseerida, milliseid töökohti leidub nende erialal ning kuidas näeb välja praktiline töö. Tööandjad seevastu saaksid aimu tudengite oskustest ning võib-olla annaks see neile rohkem julgust noori tööle võtta. Minu erialal (saksa filoloogia) puudus praktikakohustus ja mul on sellest väga kahju. Nii astudki ülikoolist välja ilma ühegi kogemuseta õpitud erialal. Maailm tundub ees lahti olevat, aga mida selle vabadusega peale hakata, seda ei tea.