Ka minul endal algab kool. Lõpetasin see aasta gümnaasiumi ning 2. septembrist olen uhke tudeng. Seoses sellega valdavad mind korraga rõõm, elevus ja ka kurbus. Loomulikult on nüüd kõik uus ja huvitav, täiesti teine eluetapp kui varem. Uued inimesed, uus ümbrus, uued kogemused. Lisaks kõigele sellele saan just õppida seda, mida ise soovin ning kooliskäimine peaks olema tunduvalt huvitavam.

Sellegi poolest olen ka veidike kurb, sest gümnaasiumiajad on läbi. Võin
öelda, et minul jäävad koolist vaid suurepärased mälestused. Loomulikult
oli koolis aineid, mis ei meeldinud ja õpetajaid, kes ei meeldinud, kuid siiski oli mul endal alati positiivne suhtumine ja kunagi ei võtnud ma kooli kui mingisugust sunnitööd, vaid loomulikku osa elust, mis teeb kasu ainult mulle endale, mitte koolile või õpetajale.

Kõige tipuks olid mul ka suurepärased klassikaaslased. Saime kõik omavahel väga hästi läbi ja hoidsime kokku, suhtlesime kooliajal ka kooliväliselt ja käisime koos väljas ning korraldasime pidusid. Loomulikult suhtleme ka nüüd ning seejuures teebki kurvaks, et kõik lendavad erinevatesse Eesti piirkondadesse laiali, mõni isegi välismaale. Loomulikult tuli ette ka naginaid ja ütlemisi, kuid ei midagi sellist, millest poleks üle saadud.

Pöördudes nüüd tagasi alguse juurde, siis no tõesti, see negatiivsus. On
kurb lugeda, et nii paljud ei taha kooli minna, sest seal on stress, rutiin ja narrimine. Võin tunduda selle jutu peale nagu oleksin ise olnud mingi raskemat sorti kuivik või midagi, kellele meeldis hullult koolipinki nühkida, kuid nii asi ikka ei olnud. Loomulikult oli raske ja oli päevi, mil ma ei läinud kooli lihtsalt selle pärast, et ma ei viitsinud, kuid usun ka, et väga palju oleneb inimese enda suhtumisest.

Selle pärast ajabki samal ajal ka veidi muigama, kui 12-14aastased kirjutavad, kuidas nad soovivad tegeleda oma eraeluga ja suvi ikkagi nii lühike ja koolis nii paha. Lisaks veel see, kuidas kirjutatakse, et 8. klassis said kõik täiskasvanulikumaks ja inimesed muutusid. Tean omast käest, et vanus 12-14 on just see, kus pole täiskasvanulikkusest mingit haisu ka. See on just kõige hullem puberteediaeg ning mul on sellega isiklikud kogemused. Kuigi kirjutasin enne, et saime oma klassikaaslastega väga hästi läbi, siis ei olnud see alati nii. Just 7.-8. klass oli aeg, mil keegi omavahel läbi ei saanud, olid erinevad
grupid ja tülid. Täiesti ära kadus selline käitumine umbes 10. klassiks, vot siis on aeg kui hakkab veidi realistlikumat mõistust pähe tulema ja saadakse suureks ning meie hakkasime kõik väga hästi läbi saama, sest hakati igaühte võtma nii, nagu nad on.

Praegu soovitaksin ma absoluutselt oma kooliaega nautida. Jah, ma saan aru, et on koolivägivalda ja paljudele ei anta isegi võimalust ennast koolis hästi tundmiseks, kuid kui mitte praegu, siis tahaksin küsida nendelt noortelt, et millal veel on teil võimalus elada muretumat elu?

Uskuge mind, 7. ja 8. klassis on elu ikka veel väga lihtne ja sellest edasi ei lähe ta mitte kergemaks, vaid ikka keerulisemaks. Paljud unistavad tööleminekust ja millest kõigest veel. Töölkäimine on tõesti lihtne, kui elada koos vanematega, kuid kui elada üksi, läheb see suuresti ihaldatud palk kõigele muule, kui endale niisama kulutamiseks.

Ma olen väga kaugel arvamusest, et Eesti koolides ja haridussüsteemis on kõik korras, seda kindlasti mitte. On palju asju, mis minu meelest vajaksid muutmist, kuid sellegi poolest paneksin kõigile südamele, et vaadake asju ikka helgemast küljest ja raputage maha see halb suhtumine, sest see kahjustab vaid teid endid.