1. Kutsekooli lähevad edasi õppima need, keda asjalikud koolid vastu ei võta

Minu tunnistus pole kunagi olnud "igavalt" üksluine ehk seda on kaunistanud viite kõrval ka mõned neljad ja kolmed, ent mitte kunagi kahed. Mäletan ennast, kui aktiivset ja eeskujulikku õpilast. Paratamatult mahuvad ülekaalukalt kutsekoolide seinte vahele pigem põhikooli tagapingi pahalapsed aga tasakaaluks liiguvad seal ringi ka need, kes lõpetasid põhikooli kiituskirjaga ja leiavad, et on kasulikum tabada kaks kärbest ühe hoobiga, valides kutsekeskhariduse tavapärase keskhariduse asemel. Lükkan siinkohal ümber laialdaselt levinud arusaama, et kutsekoolidesse lähevad edasi õppima ainult need õnnetukesed, keda mujale vastu ei võeta. 

2. Kutsekeskharidus pole võrreldav keskharidusega

Kutsekooli minnes ei kaalunud ma mitte kordagi mõtet, et jätan kõrghariduse omandamata. Juba esimesel aastal teadsin, et sooritan riigieksamid, kandideerin valitud ülikoolidesse ning jätkan õpinguid. Kutsekoolides õpitakse tavapäraseid aineid kõrvuti erialaainetega, mis jutu järgi peaks tegema õpingud keerulisemaks. Mina seda ei märganud. Kõik oli tasakaalus. Peale tutipeo ja rebaste ristimise ei jäänud ma mitte millestki ilma, kui valisin kutsehariduse keskhariduse asemel. Täna õpin Tallinna Ülikoolis ajakirjandust, mis tähendas minu jaoks küll tihedat konkurentsi, aga põhiline on see, et ma jõudsin pärale!

3. Kutsekoolide õpetajad pole pädevad

Siinkohal tahan kõikidele kutsekoolide õpetajatele teha pika pai. Nende eriala ei tundu antud valdkonnas mee lakkumisena. Õpilased puuduvad tundidest, protestivad, ei hooli ega väga ei viitsi kah. Enamjaolt puudub igasugune distsipliin, sest mis sa ikka selle peaaegu, et täiskasvanud, arvatavasti juba lapsevanemaks oleva õpilasega vaidled. Ma ei oska rääkida teiste eest. aga mina sain esimest korda elus matemaatika ning keemia tundides asjadest aru! Tallinna Tööstushariduskeskuse õpetajad on lihtsalt üliinimesed. Nad on äärmiselt tugeva elukooli ja metalse närviga, suutes välja kannatada klassitäie mehaanikute kisa ja kergelt öeldes idiootsusi. Olen kindel, et nad suutelised tegema lauajalast Nobeli preemia laureaadi ja kõigele lisaks on nad tolle hullumeelsuse kõrval intelligentsed, vastutulelikud ja head inimesed (seda muidugi eranditega).

4. Kutsekeskharidus pole tugev alus kõrgharidusele

Kutsekoolid teevad endast kõik oleneva, et motiveerida õpilasi heale õppeedukusele. Tublide tulemuste puhu maksab riik igakuist stipendiumi. Aeg-ajalt korraldavad õpetajad traumeerivaid, ent edukaid noomitus-koosolekuid, kus õpilane kutsutakse kõigi ette aru andma, miks ta hästi õppinud pole. Kõigele lisaks tullakse alati vastu neile, kes käivad täiskohaga tööl või on lapsevanemad ning ei saa seetõttu kõikidest tundidest osa võtta. Õppeedukus ja haridus on igaühe enda teha. Siinkohal ei saa me süüdistada kutsekoole, ammugi mitte õpetajaid või haridussüsteemi.

5. Kutsekoolis on keeruline sooritada riigieksameid

Kutsekooli lõpetamiseks pole vajalik sooritada riigieksameid. See on täiesti vabatahtlik. Samal ajal, kui gümnaasiumid korraldavad õpilastele konsultatsioone, pakuvad kutsekoolide õpetajad abitunde küsimise peale. Õppeprogrammis pole neid ette nähtud ja riigieksamite läbimine on igaühe enda asi. Keeruliseks kulgeb asi siis, kui õpilane ise ei hooli.

Minuga kõrvuti asus õppima rätsep-stilistiks ligi 70 inimest. Meist kõigist lõpetas umbes-täpselt 20, kellest edasi läksid kõrgharidust omandama kolm. Need, kes ülikoolidesse ei jõudnud, teenivad praegu leiba arvatavasti õmblusateljeedes aga enam-jaolt muudel aladel - riidepoes müüjana või Soomes koristajana. 

Kutsekool on geniaalne asutus. Õpilane saab meistriks erialal, mis tagab talle heal juhul kindla töökoha. On vale arvata, et kutsekool on kesine alustala kõrgharidusele. Lõppude lõpuks sõltub igaühe edukas haridustee ja elukäik iseendast.