Tudengivarjuks käinud gümnasist: meid ei „piinata“ niisama, vaid õpitavaid oskusi ja teadmisi läheb ülikoolis reaalselt vaja
Olen Tallinna 21. Kooli meediaklassi õpilane, seega otsustasin iseenesestmõistetavalt varjutada just Balti Filmi- ja Meediakooli tudengit. Valisin audiovisuaalse meedia eriala, kuna meedia pakub mulle suurt huvi ning kool tundus igati sümpaatne. Ma ei pidanud pettuma — varjupäev andis hea kogemuse ning mõistan nüüd palju paremini, missugune on õppimine ülikoolis. Selle eriala puhul meeldis väga asjaolu, et õppetöö toimub inglise keeles.
Olles esimest aastat gümnaasiumis, võin öelda, et vahe ülikooliga on üsna märgatav. Päev algas kell 10 hommikul, kui kohtusin sissekäigu juures varjutatava, BFMi audiovisuaalse eriala tudengi Rihards Berezaga. Ta tutvustas mulle erinevaid ruume ning rääkis veidi koolist.
Muljetavaldav maja
Mind üllatas, et kool oli väga vaikne, inimesi liikus üsna vähe ning õhkkond oli hästi rahulik ning mõnus. Hoone eripära on, et see on suur, aga ruumid selles üsna väikesed. Samas on neid palju ning planeering sümpatiseeris väga, maja oli muljetavaldav ning kaasaegne. Naljakas oli, et ükski tudeng ei teadnud, kus loeng toimub. “Harju sellega ära, tudengielu ongi üks suur kaos,” ütles mu varjutatav naljatledes. Hiljem selgus, et ka õppejõud ei tundunud olevat kursis, kes need tudengivarjud on ja miks nad on nende loengus. Õnneks suhtuti meisse siiski positiivselt ja me püüdsime üsna nähtamatuks jääda, nagu varjud ikka.
Esimene loeng oli English for Special Purposes. Selles tegeleti essee analüüsimisega ning grammatikaga. Huvitav oli, et loengu ülesehitus ning loeng üleüldiselt meenutas väga minu inglise keele tundi. Sõnavara oli muidugi mingil määral teine ning teemad veidi raskemad, aga tekkis kindlustunne, et gümnaasiumis ei „piinata“ meid niisama, vaid õpitavaid oskusi ja teadmisi läheb ülikoolis reaalselt vaja — olen nüüd oma silmaga näinud ning tean. Kui õppejõud ütles tudengitele, et järgmine nädal on test, nägin oma klassiruumist tuttavat pilti — tekkis suur sabin ning tudengid hakkasid naljatlema, et nad kukuvad läbi ning ei ole selleks üldse valmis.
Õppejõud pani kaasa mõtlema
Pausi ajal nägin kohvikut ning vaba aja veetmise kohti ja kell 12.15 algaski järgmine loeng, Basics of TV Journalism, mis toimus auditooriumis. Õppejõud rääkis, kuidas teha uudislugu ning kuidas inimesi intervjueerida. Kuna mul on koolis samuti meediatunnid, olin pea kogu informatsiooniga kursis. Näiteks rääkis ta küsimustetüüpidest intervjueerimisel — ma olen neid juba õppinud, küll aga oma emakeeles. Mulle meeldis, et auditoorium ei olnud ülerahvastatud ning õppejõud pani õpilased kaasa mõtlema ja arutama.
Seejärel oli loengute vahel kahetunnine paus, mis on ülikoolis üsna tavaline. Sain kohtuda oma tudengitest sõpradega, kes tutvustasid mulle ka teisi Tallinna Ülikooli hooneid. Lõuna ajal einestasime kõik koos tudengikohvikus Oaas.
Viimane loeng oli Editing ehk videotöötlus. Mulle avaldas väga suurt muljet arvutiklass. Olles varustatud väga kaasaegse tehnikaga, tegi see arvutiga töötamise väga mugavaks. Tutvuti programmiga Final Cut Pro X ning räägiti põhjalikult antud programmiga monteerimisest. Tudengitele läheneti personaalselt, igaüks sai abi küsida, kui hakkas maha jääma. Just see loeng jättis väga hea tunde sisse ning lahkusin BFMist, suu naerul.Tudengivarju nädala näol on tegemist väga kiiduväärt ettevõtmisega. Soovitaksin kõigil gümnasistidel kindlasti kedagi varjutada, sest see annab niivõrd hea pildi sellest, mis ülikoolis tegelikult toimub. Mina jäin oma päevaga väga rahule, kuna mul oli hästi tore varjutatav ning BFMi seltskond on üleüldse väga kirev ning humoorikas — päev oli täis nalja ja naeru. Plussina sain ka inglise keelt praktiseerida ning lõpuks oli juba päris raske oma mõtteid eesti keeles kirja panna. Olen väga rahul, et otsustasin tudengivarjuks minna ning ei jõua ülikooli sisseastumist ära oodata!
