Dancing Queen piinab minu kõrvu. Ta ei olekski võib-olla nii hull, aga kontekst ja kogu keskkond loovad mulje, mille kirjeldamisest sündsuse mõttes loobun. Tellin endale sibulasupi ja grillvorstid ning veel tassi kohvi. Haigutan ning kardan, et hakkan magama jääma. Kohutav. Homme peaks ka ju päev olema. Mõtlen Marekile, kes tänu sellele, et ta äratamata jätsin, magab sügavat und. Mõtlen voodile, padjale, linale, tekile. Hullumeelselt kujutan ette seda, kuidas tõmbuks mõnuga end kerra ja läheks vooluga kaasa, tundes rammestust. Haigutan uuesti, kuid see jääb pooleli, kuna mu tähelepanu köidavad inimesed — kaks paari. Nad tantsivad. Jube vaadata naisi, kelle panus tantsu võrdub meeste kaelas rippumisega. Nende jalad ei puuduta maad. Kas nad üldse tajuvad enam toimuvat? Ma ei hooli, sest olen teatris. Vaatepildi võikust võiks võrrelda Aldous Huxley raamatus “Hea uus ilm”, kui selleaegsed inimesed nägid Metslase ema. Siledad ja kaunid inimesed nägid närtsinud vanainimest. Kultuurišokk. Mina kaifin seda. Nad joovad ja joovad. Miks on mul piinlik seda vaadata? Kas seepärast, et nad on mu liigikaaslased…meil pole midagi ühist. Vist. Parem ei hakka end masendama. Edasine on juba rohkem nagu filmis.

Lähedal istuv meeste (jõmmide) seltskond mõnitab naisi. Mehed ei tee väljagi, kuid üks naine hakkab sõna otseses mõttes mölisema ja flirtima üheaegselt. Pilkajaid, eriti nende ninameest, hakkab asi tüütama ja ta asub dekoratsioone ümber tõstma. Tõstab enda ja naise vahele kunstpuid, pöörab selja, sõimab. Ma ei saagi aru, mida ta sellega saavutada tahab. Ega ta vist isegi tea. Politsei viib kriiskava naise minema. Eks ta ole.

Hommik. Pariisi lähedal
Oksad peksavad näkku. Tunnen hommikust kõdu ja mulla lõhna. Pruune puulehti katab kerge härmatis. Tunnen, et mu hobune hakkab juba väsima. Peatun hetkeks. Tunnen, kuidas mu süda peksleb rinnus, otsekui otsides väljapääsu. Kui ma vaid suudaksin ta sealt välja rebida… Kui vaid… Kannustan hobust. Park hakkab lõppema. Taamal aasal seisab grupp mehi. Mind oodatakse.

Claude ootab mind teistest veidike eemal. Sõidan sammu tema juurde. Otsekui kokkulepitult ulatab mulle pooliku veinipudeli. Tunnen, kuidas punane nektar valgub igasse mu rakku, igasse närvi. Mind valdab esimest korda üle pika aja täielik rahu. Claude vaikib endiselt. Naudin viimaseid vaikuse hetki. Tunneme teineteist piisavalt kaua, et mõista sõnade tarbetust. Ulatan talle paar pitseeritud kirja. Ta paneb need rahulikult taskusse. Süütan sigari ja imen halli udu kopsudesse niikaua, kuni tunnen, et hakkan lämbuma. Claude väriseb külmast, mina palavikust.

On aeg. Jeani sõber palub meid lähemale ja selgitab meile reegleid. Seal vastas seisab mees, kes võttis mult elu. Võttis minult elujanu. Ometi ei vihka ma teda. Ma ei tunne enam mitte midagi. Tundetus on surm. Viimasel hetkel tuleb mulle pähe lause, mis jäi päevikusse kirja panemata. Võtan automaatselt püstoli. Seisame seljad vastamisi. Huvitav on vaadata esimesi hommikusi päikesekiiri, mis kumavad läbi puuvõrade valgustades udu. Me oleme maalil. Jean väriseb. Mul hakkab tast isegi kahju. Neli, viis, kuus, seitse, kaheksa…Pööran ümber. Huvitav on jälgida inimeste nägusid. Kas niimoodi vaadati ka gladiaatoreid? Vaevalt, nad ei olnud ju inimesed…langen otsekui aegluubis murule. Taevas on kergelt punane, päike ei vooga enam kiirte vaid lainetena. Kusagil kukub kägu: au revoir, au revoir, au revoir, au revoir, au revoir, au revoir, au revoir, au revoir…

Kolmapäev. Nightmare
Mootorratta seljas istub inimene. Tegelikult ei ole teda olemas. Ka mind ei ole tegelikult olemas. Ma näen und. Mul on tunne nagu istuksin auto rooli taga, kuid ma ei suuda seda masinavärki juhtida. Rooli saab pöörata vasakule ja paremale, tõmmata enda poole või lükata eemale. Pedaalidest saavad hologrammid, mis kaovad just siis kui neid vaja läheb. Ma liigun sündmusest sündmusesse, ühest hetkest teise, omamata mingisugust kontrolli toimuva üle.

Ma ütlen sõnu, mida ma kunagi ei ütleks, näen asju, mida ei juhtu või ei ole juhtunud. Ma ei tea miks. Praegu vähemalt mitte. Ma kardan. Hirmu põhivormid… pähh. Kontrolli puudumine, ebakindlus tuleviku suhtes. Mida veel vaja on. Hommikul tunned, mida öised nägemused tegelikult teevad. Kas karta või kahetseda? Selles on küsimus. Äkki see juhtub, kahju, et see kunagi teoks ei saa. S/M mängud ajahetkedel, kui sul puudub kontroll enda üle. Miks? Karistus pattude eest, mis seljataga ja hoiatus nende eest, mis veel ees? Bullshit. Või nagu Hunt Larsen ütleks: “JAMA”.

Laupäev. Inglismaa rannik
Tuul vilistas kõrvades. Pidin pidevalt lükkama silme eest juukseid, mis pidevalt nõeltena torkisid. Ookean oli rohekassinine. Õhkkond tundus pinev ja närviline. Kuid lained voogasid rahulikult kalda poole. Võtsin oma taskupudeli ja rüüpasin single-malt viskit, mis maitses nagu vastik arstirohi. Süütasin sigari ja vaatasin pead kuklasse ajades taevasse. “Igavene liikumine. Jõgi, millesse ei saa kaks korda astuda. Nagu elugi. Iga päev on uus”, mõtlesin mõtteid, mis päriselt ei kuulunud mulle. Taevas oli hall. Voolavus, mida seal nägin, meenutas Doonaud. Halli ja sünget. Keegi oli taeva ära määrinud. Viskasin koni käest ja haarasin taas pintsli järele. Metsiku vihaga kandsin üha uusi ja uusi kihte värve lõuendile. Molbert värises, kuid mitte nii palju, kui mu käed ja ülejäänud keha. Vaid mõte voogas rahulikult, kuid tühjalt.

Vaatasin pilti. See ajas mind oksele. Haarasin molbertilt maali ja heitsin kauge kaarega eemale. Vaatasin, kuidas need palmid ja see saar minust eemale ujusid. Kahlasin auto poole, põlvini vees. Oli alanud tõus.

Aasta. Tunnel
Igal aastaajal, igal tundel on oma laul. Kõnnin mööda tunnelit. Kusagil taamal kumab helesinine valgus. Ma liigun selle poole, kuuldes rongi tuututamise asemel viise, mis igaüks toovad mälestuste arhiivist midagi esile. On ääretult veider vaadelda oma elu raudteetunnelina. Silme ees on tee, mida mööda kõnnin minevikust tulevikku, astudes liiprilt liiprile, päevast päeva, tänasest homsesse.

See elu meenutab lillelaste 60. aastate unenägusid, mida vaadati ärkvel olles, päevad täis värve ja helisid, ilusaid tundeid ja hoolimatust. Aeg ning ruum vaba muredest ja kohustustest, kalendermärkmistest ja koosoleku plaanidest. Tunnen end hetkel lühinägelikuna, sest näen ainult kolmesadat kuutekümmenviite liiprit. Täpselt nii palju, kui on aastas päevi… Ma koostan puzzle tükkidest pilti ühest aastast. Ma tean mis sellest välja tuleb… raudtee.

Kunagi sai kellegagi kohas X koostatud aastaaruannet, mis koosnes 3 või neljast punktist, mis sel hetkel meile tähtsatena tundusid. See vestlus oli natuke macholik ja USA-s sellise jutu eest töökohal naistöötajate kuuldes lastakse lahti. Meie olime suletud keskkonnas, suletud inimringis… ja suletud mõtetes.

Liiprid, millel kõnnin on noodiread, jalajäljed on noodid. Ma kirjutan üles laulud, mis moodustuvad sellest 365 liiprilisest rägastikust.