Kui Brasiilia väikelinnast pärit kohvikasvataja udupeenesse restorani jõudis, oli pidulik õhtusöök juba alanud. «Moekalt» hilinenud noormehel oli läbi linna tuhisemisest keel vestil. Tema juurde siblisid kaks kelnerihärrat, kes hoidsid kandikutel veega täidetud portselankausikest ja pisikest lõhnastatud froteerätikut.
Uljas noormees haaras kausikese ja kastis kurku suure sõõmu veega. Lõhnastatud rätikuga pühkis ta oma suud. Seejärel tänas ta kelnereid tugeva käepigistusega ja istus lauda tähtsate külaliste sekka.
Kõik, mis sellele järgnes, oli tuhat sõna vaikuses. Priske taljega kohvitante pööritas silmi, krunni kandva pedagoogi kissitavad silmad võtsid mandlikuju, prille kergitav professor kortsutas kulmu ja muheda vuntsiga psühhiaatrihärra lõi sõbralikult tervitava silmside.
Öeldakse, et suu laulab ja süda muretseb, aga mida teevad silmad? Silmad on näo kõige väljendusrikkam osa. Nad räägivad keelt, väljendades rahulolu või rahulolematust. Läbi silmade jõuab meieni 95% informatsioonist ja sama palju vabaneb emotsioone. Lapsed vaatavad ja näevad kõike. Suured inimesed vaatavad ja näevad seda, mida näha tahavad. Tahes-tahtmata on silmad inimese hingepeegel, mis kõneleb hetkeemotsioonidest isikuomadusteni välja.
Selle Kroonika kaante vahelt leiate vaatluse teemal, millest kõnelevad tuntud eestlaste silmad. Psühholoog Atali Stahlman ütleb, et kui vaatame inimesele esmakordselt silma, siis ei näe me mitte seda inimest, vaid hoopis iseennast. Me tajume, millisena teine inimene meid näeb.
Ilona Talumets
