Mirtel Pohla, näitleja

Mulle ei meeldi oma elus edetabeleid koostada, seepärast on ka raske keskenduda ainult ühele lõppeva aasta sündmusele või mälestusele. Pigem on need väikesed detailid, pildid; tunnete, inimeste, aja, koha koos- ja ebakõlad, mis ma üldisema seest endaga kaasa võtan. Näiteks sattumine Eestimaa lörtsisest maialgusest Zürichi õitsvate kastanite ja sirelite juurde; lähedaste haual hea sõbraga pisarateni võlla- ja surmanaljade üle naermine; mööda Berni mägiseid tänavaid rattaga ringi kihutamine; Pariisis öösel ühe väikese kvartali ümber tiirutamine, otsides oma hotelli, mis kaardi järgi peaks sealsamas olema, aga pole, ja siis väikese kahjutunde adumine, kui see lõpuks leitud on; Fowlesi „Maag”.

Chalice, laulja
Kohe esimesena tuleb meelde 14. septembril Tartus klubis KEMJD kontserdi andnud Melbourne’i kirevast kultuurikatlast pärit eksperimentaalne hiphop grupeering Curse Ov Dialect. Bändi kuuluvad maltalane, makedoonlane, hindu, Uus-Meremaa maoori ja pakistanlane. Viis imelikes kostüümides tüüpi imeliku tantsukava ja imelise muusikaga väänasid kõik saalis olnud inimesed täiesti välja. Et enamikku seal kahjuks ei olnud, soovitan kuulata bändi tagantjärele MySpace’is: www.myspace.com/thecurseovdialect.

Maarit Murka, kunstnik
Minu iga-aastased kõige põnevamad mälestused ja elamused pärinevad välisreisidelt. Tavaliselt ühildan siis oma töö ja muu lõbu ning Eestist väljasaamist ootan alati pikisilmi. Viimastel aastatel olen aktiivselt ette võtnud reise kohtadesse, kus toimuvad suured kunstibiennaalid, et saada uusi kogemusi ja elamusi nii kunsti vallas kui ka lihtsalt mööda ilma ringi käia. Naudin reisimist ka sellepärast nii palju, et see on aeg, mil saan kõigest eemale — sõna otseses mõttes. Kohapeal olles ei oska ma „ei” öelda ning kommet telefoni välja lülitada pole mul samuti.

Nii kummaline kui see ka ei tundu, on mul mõningate lähedasemate sõpradega viimastel aastatel saanud kombeks käia Euroopa endistes koonduslaagrites, ning seda elamust siis omakorda kultuuri ja kunstiga tasakaalustada. Vajan mingisugust raputust, et igapäeva hallusest üles ärgata, et saaks siis hiljem taas turvaliselt oma koju naasta. Minu käigud on alati ettearvamatud — teeme küll umbmääraseid plaane, aga lõpuks kujuneb asi omasoodu, ning see teeb reisid topelt huvitavaks. Ja loomulikult tuleb rännates ette kõikvõimalikke juhtumisi.

Samuti naudin alati teatud kindlat etappi enne näituse väljapanekut, kui kõik suuremad otsused on tehtud ja jäänud on vaid pisidetailid ja galeriisse ülesseadmine. See pole pikk periood, aga seda võiks veidi eufooriaga võrrelda. Pärast tuleb kohutav väsimus ja pingelangus.

Kõik kõige ilusamad päevad leiad Muusa detsembri-jaanuari numbrist.