Me teame põhikooli lõpetamisel päris palju ja gümnaasiumi lõpetamisel veelgi rohkem. Ülikoolis me lihtsalt spetsialiseerume mõnele kindlale alale ja õpime seda lähemalt tundma. Seejärel läheme oma armastatud töökohale ja teeme seda tööd elu lõpuni saades hiiglaslikku palka.

Jah, teoorias.

Reaalsuses Eesti koolisüsteem ei aita õpilasel oma elu üht kõige raskemat ja olulisemat valikut langetada. Me ei aita õpilasel leida oma elukutset. Tõsi, me õpetame matemaatikat, keemiat, füüsikat, bioloogiat, kirjandust, kunstiajalugu ja kõike muud, kuid me ei näita noorele kuidas neid reaalselt kasutada, ning milles seisneb näiteks ajakirjaniku töö või IT-spetsialisti amet.

Pakun välja, et koolides peaks olema valikainena võimalik aine, mis iga tund tutvustaks üht ametit, millest õpilased huvitatud on. Peale selle võib tutvustada ka alasid, milles Eestil tööjõust puudu on. See on ideaalne võimalus selliste alade vastu huvi tekitamiseks.

Lisaks õpetatakse meid koolides nagu kindlustaks hästi õppimine meile alati ideaalsed töökohad ja sissetuleku ülejäänud eluks. Elu planeerimist ja töö otsimist ning oma projektide algatamist ei puudutata sõrmeotsagagi. Kust siis õpilane teab, et oma ideed ellu viia polegi nii keeruline, või et bakalaureus ei kindlusta elu.

Õpilaste elu tehakse liiga lihtsaks, muidugi on väga raske pusida ja olla viieline, kuid ülejäänud elus ei ole hindeid ja töökäske. Lahendus tuleb ise leida. Kindlasti peaksime õpetama ka seda kuidas ise lahenduseni jõuda.