Ma polnudki varem ühtki nii kihvti nägelust tunnistanud, kui oli nädal tagasi turult maasikaleti eest tühjade kätega lahkunud paaril, kelle iga vangerdamas «muretu noorsoo» finišijoonel.
Tütarlaps põrnitses kurjalt noorhärrat, tuseldes, et tollel pole maasikate väljalunastamiseks raha. «Kuule, mina maksan kaardiga! Mis sa vead mind siis sellistesse urgastesse, kus kaardiga maksta ei saa! Ise ka raha kaasas ei kanna! Kurat, nii harjunud, et mina pean maksma!» purtsatas noorhärra tigedalt. Ilmselgelt üdini solvata saanud, leidis tütarlaps kuningliku etteheite: «Kuule, mees... Vaata kuidas see mees altari ees Victoria pärast nuttis... Ja kuidas sina!?» Noorhärra puhises: «Kuule, sa oled ikka täitsa... Tsirkus Barcelonas…» Ja autouksed prantsatasid kinni.
Ehk murti koduseinte vahel korraliku diskussioonini, arusaamatuse tuumani, kui seda üldse teha taheti.
Enesehaletsuses ja ülekohtus rähklemine on ju magus ning võib ju kogu elu järjepidevalt mingi sisuga täita. Nagu on tõdenud psühholoogi haridusega lauljatar Kene Vernik — inimesed ise hakkavad partneris otsima negatiivset, et õigustada enda soovi tuld tõmmata ja paremat jahtida. Iga inimest kannustavad omad rahuldamata tarbed, aga vaevalt keegi teine mõistab neid rahuldama tormata, enne kui ta pole neid ise läbi mõelnud ega üritanud selgitada. Kene tark tüdruk utsitab tuttavaid kõigepealt enda iseäralikke jooni tunnistama, seejärel tasub mõelda nende eksisteerimise võimalikkusele teise isepärasuste kõrval. Isegi kui mehel, kellelt ootad mehisust, on selleks näiteks krokodillipisarate valamine kesk vestlust. Mehed, kes söandavad nutta ja oma nõrkuse naise palge ette lasta, on väärt mehed. Pulbitsevad pinged on saanud väljundi, nii et need ei murra välja depressioonina ega naisepeksus — oleme Kenega täiesti ühel nõul.
Kuna inimsuhted ja elu-ühiskonnatunnetus on pidevas muutumises, peaks mitte pelgalt argiasjade, vaid hingeprogressi üle kallitega vastastikku aru pidama. Järjepidevalt, sest rääkima oleme õppinud rääkimiseks.
