Ühe vabatahtliku lugu: õppides tundma India mitut nägu


Ühe vabatahtliku lugu: õppides tundma India mitut nägu
Erakogu

Esimest korda külastasin Indiat 2013 aastal. Plaanitud viis reisikuud venisid 10-kuuliseks reisiks India poolsaarel (neist 2 veetsin Nepaalis ja Sri-Lankal).

Ausalt öelda ma ei mäleta, milline oli mu kujutluspilt Indiast kui esimest korda siia saabusin. Sellest on möödas liiga palju kogemusi. Ilmselt lendlesid mu meeles pildid joogast, pühameestest, elevantidest, lehmadest tänavatel ja vürtsikast toidust. Mitte, et seda kõike Indias ei leia, aga ükski neist (välja arvatud vürtsikas toit muidugi) ei olnud määrav osa minu kogemustes. Pigem olid olulised igapäevased ja tavalised hetked: inimesed, keda kohtasin ja sõbrad, kelle leidsin.

Ma ei saa väita, et reisimine Indias oli alati mugav või meeldiv. India pakkus mulle kuhjaga olukordi, mis panid mu kannatuse proovile: alates pealetükkivast kauplemisest ja tundest, et mind üritatakse pidevalt tüssata ning lõpetades inimestega, kes leidsid, et nad peavad kindlasti sinu eest hoolt kandma, kuna reisin üksi (ja seda hetkedel kui ma just tahtsin üksi olla). Need on India aspektid, mida pidin õppima mõistma, selleks et saaksin neid hinnata.

Peale reisi lõppemist tahtsin Indiasse tagasi tulla, aga mitte turistina. Sellepärast olin väga elevil, kui kuulsin GLENi projektist Indias. Nüüdseks on sellest möödas peaaegu aasta ja ma lõpetasin oma kolmekuulise praktikaperioodi ETASHA mittetulundusühingus kõigest paar päeva tagasi.

ETASHA pakub kutseharidust, täiendõpet ja karjäärinõustamist vähekindlustatud peredest noortele Delhis. Indias ei ole probleemiks mitte üksnes tööpuudus, vaid ka haritud tööjõupuudus ning asjaolu, et paljude ametitega (nagu rikshajuhid, puuviljamüüjad jne) ei kaasne sotsiaalset kindlustatust.

Seetõttu leiab ETASHA, et on oluline aidata noortel leida tööd sektorites, mis pakuvad turvalist sissetulekut, tagades stabiilsuse nii noortele endile kui nende peredele. Vabaühendus teeb koostööd mitmete ettevõtetega, et tuvastada millistes sektorites on tööjõupuudus ja millised on peamised oskused, mida noored nende töökohtade jaoks omandava peavad. Tegemist on väikese MTÜga, seega siiamaani on nende poolt pakutavad treeningud limiteeritud inglise keele, suhtlus- ja teenindus oskuste, arvutikasutuse ja raamatupidamisega, kuid kogemus on näidanud, et need on põhioskused, mis toetavad noorte tööotsinguid. Samuti teevad nad koostööd kutsehariduskeskustega, täiendades nende pakutavat õppekava.

GLEN praktika teemaks oli see aasta noorte tööhõive propageerimine, seega olid minu, Silviu (Saksamaalt) ja Tjaša (Sloveeniast) peamised tööülesanded seotud kommunikatsiooni valdkonnaga (sotsiaalmeedia, blogid, intervjuud, erinevad üritused ja kampaaniad). See muidugi tähendas, et töötasime peamiselt kontoris ja meie kokkupuude ETASHA õpilastega oli limiteeritud intervjuude, ürituste ja kogukonna külastustega.

Mis ma siis praktika lõppedes tunnen? Mis oli teistmoodi sellest kui ma Indias turistina reisisin?

Esiteks oli teistmoodi mu ruumitaju ja tegevused. Olen Delhis viibinud ka varem, aga siis elasin seda läbi turistiobjektide ja enamasti oli ümbrus, kus liikusin alati võõras. Liikusin pidevalt ringi kaamera käes, üritades tabada midagi uut ja huvitavat. Seekord Delhi viibides said oluliseks just tuttavad marsruudid: jalutuskäik kodust tööle, kus mind tervitasid väravavahid ja autopesijad, kes mind iga päev möödumas nägid; mahlamüüja turul, kelle putkat iga hommik külastasin; bussimarsruut töölt trenni ja igapäevased liiklusummikud; lemmik baarid, kus teadsin, et saab tantsida (mitte küll hommikuni, aga vähemalt südaööni, kuna Delhis kehtib öörahu ka baaridele).

Samuti oli mul võimalus tutvuda väga erinevate inimestega. Turistina reisides puutud ikka peamiselt kokku, kas reisijatega või inimestega, kes töötavad turismisektoris. Seekord leidsin aga sõpru ja tuttavaid nii oma elukohas, trennis kui tööl. Ühes kohas elades ja töötades, isegi kui veetsin seal vaid kolm kuud, oli mul võimalus läbi nende inimeste näha India ja Delhi mitut nägu. Näiteks olin väga üllatunud, kui erineva taustaga inimesed ETASHA kollektiivi kuuluvad: erinevatest osariikidest, erinevatest eagruppidest ja perekonnaseisudest, erinevatest sotsiaalsetest taustadest ja erinevate hariduslugudega. Muidugi oli ühiseks nimetajaks huvi hariduse ja noorte tööhõive vastu.

Delhi on suurlinn, kus tuleb ette kõikvõimalikke olukordi. Olen käinud nii kallites kaubanduskeskustes kui odavatel turgudel; nägin nii uhkeid maju, millel on väravavalvurid kui perekondi, kes elavad kilest ja bambusest improviseeritud peavarjudes; nägin hulkuvaid koeri ja lemmikloomi, kes olid nii ülesöödetud, et ei suutnud isegi kõndida; tutvusin keskealiste pereemadega, kes ei vastanud kuidagi mu stereotüüpidele pereemast, kui ka noorte inimestega, kes liigagi hästi sobisid kokku mu stereotüüpidega Indiast (seda küll ilmselt seetõttu, et ma ei õppinud neid piisavalt hästi tundma). Selle kolme kuu jooksul silmasin tõesti Delhi mitut nägu.

Merle käis Indias GLEN programmi kaudu. GLEN vabatahtlikke lähetab Arengukoostöö Ümarlaud ja programmi rahastab Välisministeerium. Kuni 30. jaanuarini on käimas konkurss GLEN 2015 vabatahtlike leidmiseks. Rohkem infot: www.terveilm.ee/glen