Üheksateistkümnes september

Tere päevik ja tere rasvakriit. Jälle kolmapäev, aga üldsegi mitte nii tavaline, sest täna (jah, just nimelt täna) on see päev, kui rebasekesekesed said retsitud, vabandust ristitud.

Niisiis, alustan kohe hommikust. Kõigepealt tervitasid Mariliis ja Elvis oma jõuguga rebaseid juba kooli uksel suurte koledate markeritega. No ja natuke eemal seisid Barbie ja Minni, kes tüdrukute hirmu – meigieemaldusvahendi ja vatiga, kätel käia lasid. Sõimu ja kirumist kui palju! Kohati said ka mõned tagasihoidlikumad üheteistkümnendad märgi külge.

Kui märk näos, lasti loomakesed järgmiste hullude juurde. Nemad veel viimistlesid – toppisid kilekotte selga ja jalga, lasid odekolonniga üle ja juhatasid valmis rebased nende radadele.

No ja kui ma ütlen radadele, siis ma mõtlen seda sõna otseses mõttes. Nimelt olid meie leidlikud paralleelikad tulnud sellisele mõttele, et rebastele tuleks teha eraldi jooksurajad, mida mööda nad koolis liikuda tohivad. Rajalt kõrvale kaldumine tõi kaasa koledaid karistusi – enamik neist seaduserikkujaist pidi päeva lõpuni kaheteistkümnendaid orjama ja uskuge mind, tundes meie abituriente, on see üks hullematest karistustest.

Niisiis, see radade asi tõi tonnide viisi elevust meie halli koolimajja. Rajad olid alla poole meetri laiad ja kulgesid ainult mööda seinaääri, nii et vaesed matemaatikahuvilistest rebased, kes kõrvalolevast inglise keele klassist geomeetria maailma sukelduda ihkasid, pidid seda läbi teise ja kolmanda korruse tegema, sest rajad olid kõik ühesuunalised ja kõrvalolev matemaatikaklass juhtus teises olema suunas.

Vahetunnid kulusid enamuses ülerahvastatud radadel korra hoidmise peale. No ja tabati ka mitu rebast, kes olid kuidagi oma kunstiteosed näolt maha hõõruda suutnud. Polnud häda, meil oli markereid küll. Ja selliste õnnetute juhtumite ärahoidmiseks me lihtsalt suurendasime valvet tualettruumides.

Rebaste päev nägigi linnulennult selline välja. Nüüd jääb oodata ainult reedet, kui algab rebaste öö. Oo jaa, kallid rebased...Kohtumiseni...