Ühiskond vajab ettenägemise võimet


Ühiskond vajab ettenägemise võimet
Erik TerkTLU

Meid ümbritsev maailm muutub üha keerukamaks, üheselt ette näha, mis hakkab juhtuma, on üha raskem, kinnitab Tallinna Ülikooli tuleviku-uuringute professor Erik Terk.

Ühiskondadel on vaja ettenägemise võimet tõsta, seda nii selleks, et mitte teha suuri vigu suurte investeeringute kavandamisel – need on alati seotud riskidega –, kui ka selleks, et poliitikud, ametnikud, tööstusjuhid ja teised, võib öelda julgelt, et me kõik, harjuksime mõtlemises opereerima alternatiivsete tulevike spektriga. Ei oleks mitte jäigalt millegi poolt või vastu, aga valmistaksime oma vaimu ette, et saada aru, mis on toimumas ja teha kursimuutusi sõltuvalt sellest, milliseid olulisi signaale toimuvate protsesside kohta saame.

Sellega, kuidas seda teha, tegeleb teadmisvaldkond, mida tuntakse nimetuste tuleviku-uuringud (futures studies) või tulevikuseire (foresight) all.

Ei ütle, vaid aitab

„Tuleviku-uurija ei tiku teile tavaliselt ütlema, et majandus, poliitika või mõni muu nähtus võtab tulevikus just täpselt sellise kuju ja et seetõttu on õigem teha täpselt niisugune, mitte teistsugune investeering,“ selgitab TLÜ strateegilise juhtimise ja tuleviku-uuringute professor Erik Terk. „Ta pigem püüab abistada jõudmaks arusaamale, millised variandid võivad meid huvitava problemaatika puhul tekkida, millised väliskeskkonna muutused tõenäoliselt neid variante tekitavad ja millised poliitikad või ärimudelid võivad ühes või teises alternatiivses tulevikus töötada, millised arvatavasti mitte. Tema märksõnadeks on alternatiivid ja stsenaariumid.“

Tulevikuseire ei ole mõiste foresight eestikeelse vastena just kõige õnnestunum, kurvastab Terk. See eestikeelne termin jätab mulje, justnagu käiks jutt toimuvate protsesside monitoorimisest – et kas nad lähevad ikka meie poolt õigeks peetavas suunas. Foresight tegeleb aga pigem võimalike tulevike konstrueerimisega, nende „kompamisega“, et aidata siis otsuse langetajatel, olgu nendeks siis majandusjuhid, poliitikud või avalikkus, teha sellest enda jaoks olulisi praktilisi järeldusi ja valikuid.

Lihtsa käsitluse karid

Eestis on hakatud sellest tasapisi aru saama. Tõsi, vahel ka natuke lihtsustatult: et mis seal siis on, kutsume otsustajate või otsuste mõjutajate seltskonna kokku ja laseme neil genereerida, et mis see tulevik siis kaasa tuua võib, plussid-miinused-ohud-võimalused ja kogu lugu.

Siin on mitu kari. Esiteks on taolise tuleviku kompimise protseduur kõike muud kui lihtne, eeldab nii laia silmaringi kui ka korralikku metodoloogilise mõtlemise kultuuri.

Teiseks, asjasse puutuvad tegelaste, osaliste (stakeholders) kaasatõmbamine protsessi on loomulikult ülivajalik, veelgi olulisem on aga ekspertide kaasamine ja asja kohta käiva teadusliku teadmise kogumine, süstematiseerimine ja kasutamine.

„Esialgne ülesandepüstitus tulevikuseireks tuleb küll tavaliselt tellijalt, s.o poliitikutelt, ametkonnalt või ettevõtte juhtkonnalt, esimese rääkimise õiguse peavad saama aga ikkagi eksperdid,“ leiab Terk. Vastasel juhul põrutavad asjaosalised edasi juba välja kujunenud lemmikideede raames või jäävad kaklema juba alanud kaklusi ja värsket nägemust temaatikast ei kujune.

Kogemused loevad

Kõigist Eestis tulevikuseirega tegelevatest inimestest on vastav kogemus kõige suurem kindlasti professor Erik Tergil. Ta on töötanud kümnete tulevikuseire projektidega, tellijateks nii erinevad ametkonnad, Riigikogu struktuuriüksused, linnad kui ka äriringkonnad, loomulikult kuuluvad siia hulka ka rahvusvahelised projektid.

Praegu on ta koos oma kolleegidega ametis kaubaveotranspordi tuleviku ja Eestit puudutavate tulevaste transpordikoridoride temaatikaga, nõustab Riigikogu Arenguseire Keskust pikaajaliste töö- ja tööhõive stsenaariumide koostamisel ning aitab keskusel analüüsida Eesti (ümber)positsioneerimise variante muutuvas rahvusvahelises majanduses.

See, mis Eestis toimuma hakkab, sõltub suuresti sellest, kuidas me hakkame tulevikus sidustuma laiema geoökonoomilise fooniga. Eesti võimalike geoökonoomiliste seoste temaatika sisaldab väga mitmeid aspekte. Tallinna Ülikooli tuleviku-uurijad on viimasel paaril aastakümnel tegelnud nii Eesti suhete võimaliku tulevikuga Läänemere ruumis (eelkõige Soomega), Eestiga EL-is, Eesti ida-läänesuunalise majandussuhtluse tulevikuga (Venemaa), Balti riikide majanduskoostöö võimalustega, Eesti positsiooni võimalike muutustega seoses Ida-Aasia osatähtsuse tõusuga maailmamajanduses.

Mõjureid on tohutult

Need seosed on mõjutatud tervest reast muudest teguritest: tehnoloogilised läbimurded (näiteks IKT või muutused biomajanduste tehnoloogiates), muutused majandusmudelites ja tööhõives, valitsemise ja poliitika mudelites, majanduse ja looduskeskkonna vahekorras, kultuuris ja elulaadis.

Erik Tergi töökabineti raamatukogu riiulid on täis kirjandust ja eri laadi materjale ülimalt paljude eluvaldkondade ja teadusalade kohta. Kas tänapäeva spetsialiseerunud maailmas on korraga nii paljude asjadega tegelemine mõistlik, on talt vahel küsitud. Pole parata, arenguseire projektide korraldamisel sa lihtsalt pead olema generalist, väidab Terk.

Samal ajal on see tegevusvaldkond hea ka selles mõttes, et ei lase ülbeks minna. Sa pead korraldama inimeste tööd, kes tunnevad põhjalikult oma tegevusvaldkondi, on sinust targemad. Sa aitad neil seda tarkust kokku panna, saada loogiliselt konstrueeritud hüpoteetilised seospildid ajateljel liikuma, kuulad, mida eksperdid teavad ja genereerivad, vahel lausa põrutavaid asju, ja tunned, kuidas su enda tajupilt maailmast täieneb.

Nende valdkondade headest ekspertidest sa kindlasti targemaks ei saa, ja kui koguneb mingi spetsiifiline tarkus, siis vast selle kohta, kuidas maalapil nimega Eesti võiksid mingid eri tegurid hakata kokku mängima. Iga Eesti kohta tehtud stsenaariumipaketi koostamise järel tajud seda, vähemalt enda arvates, natuke sügavamalt.

Ta leiab ka, et miski ei jätku täpselt samasugusel moel ning just muutused ja tekkivad kombinatsioonid on need, mis võimalusi loovad. „Me ei näe neid kombinatsioone ette nende täpsel kujul, aga erinevate inimeste teadmist ja intuitsiooni kokku pannes üht-teist olulist aimata suudame. Taoliste aimamisteta on igasugune strateegia tegemine kaunis nüri tegevus,“ nendib Terk.