Ühiskondlik aktiivsus on negatiivne (?)
Aastaid tagasi, kui Eestis oli nõukogude aeg oli sport äärmiselt hinnas - sport omas oluliselt suuremat tähtust kui omab see ühele kooliõpilasele tänapäeval. Noori kasvatati selle mentaliteediga ning see oli loomulikuks osaks nende elule. Loomulikul kombel üritavad vanemad tänapäeval sama arusaama anda edasi ka enda lastele, et need annaksid selle omakorda edasi ning sport ei sureks.
Kahjuks ei olnud aega niivõrd hinnas kooliväline tegevus, mis ei sisaldaks endas sporti vaid oleks näiteks õpilasaktivism. Tegelikult oli, võib mõni väita ning viidata pioneeridele, kuid neid kahte ma ei paneks samasse patta. Pioneerlusele lähim näide tänapäeval on Õpilasmalev ning nende kahe võrdlemine tundub minule täiesti kohatu.
Probleem koolivälise aktiivusega ei piirdu ainult koduga - seda sama peab kannatama õpilane ka koolis. "Gümnaasium on vabatahtlik," on täiesti tavaline klassijuhataja vastus õpilasele, kus üritab selgeks teha, et tal oleks vaja puududa kahest tunnist, sest ta sõidab kohtuma ministriga, et arutada õpilaste kui haridussüsteemi osapoolte rolli selle kujundamisel.
Suure tõenäosusega see õpilane siiski läheb kohtumisele ning laseb lapsevanemal kirjutada tagantjärgi minigusuguse tõendi, mille sisu ei pruugi olla isegi tõele vastav, kuid õpetaja tunneb ennast solvatuna ja enda autoriteeti õõnestatuna. "Kuidas?! Läks vastu minu tahtmist? Okei, eks ma märgin siis su põhjusega puudujaks," mõtleb tavaline õppejõud koolis ning esimesel võimalusel teeb õpilasele selgeks, et õpetaja sõna on vaja kuulata.
Selline tegevus ei soodusta kahjuks kuigi õpilaste, noorte inimeste, soovi rääkida kaasa ühiskondlikes küsimustes ning nii jääbki poliitika ja ühiskond "vanurite teemaks". Stressi on topelt, sest tegeledes selliste asjadega võetakse endale suuri kohustusi ning kui sind veel ei mõisteta või mis veel hullem, tegevus mõistetakse hukka, on keeruline tunda end väärtustatuna.
Milles siis viga on?
Viga peitub meie Riigiteatajas ning nõukaaegses mentaliteedis. Riigiteataja all ma ei pea silmas muidugi väljaannet ennast, vaid eelkõige selles peituvaid haridust puudutavaid seadusi. Jah, ka õpetajate palgad käivad nende alla, sest riigi eelarve on leitav just Riigiteatajast.
Ükski õpetaja ei saagi olema motiveeritud andma järelaitamistunde sellise tasu eest, nagu seda tänapäeval suudab pakkuda riik. Ükski õpetaja ei ole huvitatud ühestki puudumisest ning eelistab teha enda tööd selle tegemise pärast. Just sellest kasvabki välja õpetaja mentaliteet, et õpilase töö on käia koolis. On tõesti, kuid kui õpetaja sõidab koolitusele kooli ajast, siis on see täiesti normaalne. Võtke siis õpilaste tegemisi kui koolitusi, sest nad ju õpivad kõikidest kohtumistest, millel nad osalevad!
Kuid küsimus ei ole vaid õpetajates, vaid ka selles, et riik soovib tegelikult õpilased täis toppida informatsiooni, millega kahjuks reaalsuses midagi ette võtta ei ole. Kuid mis veelgi hullem, riik seab prioriteete sellisel viisil, et need on halenaljakad. Kas te teadsite, kallid põhikooli õpilased, et Teie ei peagi veel elu väärtustama oskama? Ei-ei, see on alles gümnaasiumi lõpetaja teema, sest just nii ütleb Riiklik õppekava.
Palju räägitud Lääne-Euroopa eeskuju
Meie valitsus on viimasel ajal lõpetanud meie võrdlemist Lääne-Euroopa riikidega ning eelistab meid üldse enam kellegagi mitte võrrelda. Selline olukord on mõistetav, sest Eestis toimuv ei ole kindlasti ei Põhja ega Lääne eeskuju.
Kui vaadata Läänemaade haridussüsteeme, siis on need palju avatumad, õpilase kesksed ning väärtustavad mitte ainult materjali ja õpetajat, vaid eelkõige õpilast, nagu see peakski olema. Ei tasu unustada, et õpilane on koolis kõige tähtsam osapool.
Meie muudetud Põhikooli- ja Gümnaasiumiseadus on suur samm edasi, kuid kahjuks ei julgenud Haridus- ja Teadusministeerium, Riigikogu kultuurikomisjon, kuid eelkõige valitsuserakonnad teha radikaalne muudatus. Ka sellele võib leida mitmeid põhjendusi, kuid mina eelistan mõelda asjast nii, et lolle on lihtsam juhtida, sest loll ei pürgi riigijuhtimise juurde. Ja kui ei pürgi, siis on kõik korras.
Mentaliteedi muutus
Me võimegi rääkima jääda sellest, kuidas me vajame muutust, kuid meie ise peaksime selleks midagi ette võtma. Igaüks meist saab selleks midagi teha ning see midagi on lihtsam, kui te ette kujutate. Kui kõik, kes seda artiklit loevad hakkaksid väärtustama kodanikualgatust, kodanikuharidust ja mitteformaalset õppimist tuleks muutused kiiremini, kui me suudame endale ette kujutada.
Meil on vaja inimesi, kes osaleksid ühiskondlikes tegevustes. Meil on vaja inimesi, kes tahavad, et meil oleks siin hea elada. Meil on vaja inimesi, kes julgevad avada suu, kui see on vajalik ja öelda, mis nad arvavad. Mina arvan, et meie haridussüsteem ei kõlba mitte kuhugi ning minu kriteeriume see ei täida.
