Üks ajaloofilm, mis ei meenuta multikat

Esiteks — käesolev film „Beowulf ja Grendel” pole just mitte igaühe teetass. Kui teile meeldisid taolised teosed nagu „Trooja” ning „Aleksander”, paneb see film teid tõenäoliselt südamest kiruma ja taga igatsema videolaenutusse jäetud raha.

Põhjuseks fakt, et „Beowulf ja Grendel” on absoluutne vastand kõigele sellele, mida me oleme viimasel ajal harjunud seostama väljendiga „ajalooline film”.

Siin puuduvad „lahedad” arvutitrikid (tõtt öelda ei õnnestunud mul kogu filmi jooksul kindlaks teha ühtegi arvutiga tekitatud taustapinda, tegelast või eriti võimatut mõõgalööki), lugu ise kulgeb äärmiselt aeglaselt ning omas kindlas tempos, ka peaosi ei mängi mingid Hollywoodi moosipoisid ega siresäärsed kaunitarid. Islandilt pärit näitlejad lisavad asja just seda õiget hõngu.

Nagu juba varem mainitud, ei näe selles filmis tõesti mingeid ilmvõimatuid võitlusstseene ega lahinguid tuhandete (digitaalselt paljundatud) sõdurite vahel. Linateoses pole isegi ühte suurt ning kõige-kõigemat lahingut, milles poolsurnud heroiline peakangelane saaks uuesti elule ärgates vastaste pealiku maha nottida.

Ekraanil nähtava aluseks on anglo-saksi eepos „Beowulf”, milles nimikangelane võitles iidses Skandinaavias kõikvõimalike vastastega, teiste hulgas trolliga nimega Grendel, kes oli asunud kimbutama taani rahvast. Kuid kui tolles eeposes oli Grendel müstiliste võimetega olend, siis käesolevas filmis osutab ta hoopiski luust ja lihast olendiks, keda innustab taanlastele kallale tungima kättemaks isa surma eest. Nii ongi selle loo sisuks Beowulfi heitlus iseendaga, kui ta mõistab, et ta on lubanud tappa Grendeli, kelle käitumise motiivid on tegelikult igati mõistetavad ning auväärsed.

Loos on vähe teksti (seegi üsna värsiline ning mõistatuslik), aga see-eest räägib vaatajaga hoopis visuaalne pildikeel. Islandi loodus on tõesti hingematvalt kaunis oma mitmekesisuses ning selles tegutsevad viikingid otsekui aastasadade tagant ellu ärganud. Palju on näiliselt täiesti paigal seisvaid stseene, kus tegevus ei arenegi edasi otseselt ringi liikudes, vaid hoopis tegelaste vahelisi vaimseid vastasseise pingsalt jälgides.

Filmi vaatama asudes tasub aga kindlasti arvestada sellega, et eestikeelne tõlge on küll allapoole igasugust arvestust ning kohati rikub see ära ka tähtsamad stseenid. Lisaks kõikvõimalikele lauseosade mittetõlkimisele, ei lähe sageli subtiitrites kirjas olev kokku tegelase poolt öeldu ega loo enda loogilise käiguga. Hullemaiks osutus küsimuse: „Kas üks gotlandlane on väärt kolme rootslast (ing swed)?” tõlkimine, tulemuseks kõlas: „Kas üks gotlandlane on väärt kolme kaunitari (ing sweetie)?”.