Üks päev õpetajana: jah, õpetaja töö on päriselt ka raske!

 (18)
kool
koolFoto: Rene Suurkaev

Hiljuti tuli mulle pakkumine astuda üheks päevaks inglise keele õpetaja kingadesse ning vaadata, mis tunne on klassiruumis viibida mitte mulle tuttavas õpilase rollis, vaid õpetaja omas. Mis siin kahelda, väljakutsed on vinged ning võtsin pakkumise vastu.

Õpetaja oli jätnud ülesanded igaks tunniks ning minu tööks oli lastele materjal edasi anda.

Päeva jooksul käisid läbi viis klassi, alustades neljanda klassi nubludest kuni abiturientideni välja. Vahetult enne esimest tundi pöördus minu poole näost valge 5.klassi poiss: "Õpetaja, mul on paha olla." Uurisin, mis noormehel viga on ning saatsin ta kooliõe juurde.

Ütlen ausalt, pisikestega oli päris raske. Pidev lobisemine ja 100 küsimust minutis: "Õpetaja, kus sa päriselt töötad? Õpetaja, kas sul on juuksepikendused? Aga kuidas sa meie õpetajat tunned?"
Minu palve neil klassikaaslastega mitte jutustada ununes mõne sekundiga ja peale üürikest vaikust tuli taas häälepaeladele valu anda. Lahe oli see, et klassides oli palju õpihimulisi noori ning ka neid, kes lobamokkadele öelda julgesid, et kui nad vait ei jää, siis ei saa teised klassis õppida.

Just siis kui jõudsin ühe klassiga harjuda ja aru saada, kus maal nad oma inglise keele õpingutega on, helises kell ning tund oli läbi.

Mida vanemaks läksid klassid, seda rohkem tahtsin kahe käega peast kinni võtta ning kellegagi natukene õiendada. Samas ei julgenud ju ka, sest äkki tuleb pärast minu õiendamisest suurem probleem? Igal juhul imestasin, kui palju võivad gümnaasiumiklassid vinguda. "Miks me ei või Google Translate'i kasutada? Miks ma oma telefoni ei või kasutada? Ma ei jõua ju selle ajaga midagi tehtud?!"

Seotud lood:

Ja sellele, et õpetajad ilmselt pooltele oma õpilastele ei meeldi, lisandub veel tööde hindamine, asjade organiseerimine ning tundide ettevalmistamine.

Kuna õpilastele meeldib vaheldus, siis on tund uue õpetaja või külalisesinejaga alati kordades põnevam. Seega arvan, et mina pääsesin veel leebelt ning keegi mu närve testima ei hakanud.

Loomulikult oli igas klassis suurepäraseid isiksusi ja õpilasi, kes mu päeva supertoredaks tegid. Mõned isegi ütlesid, et võiksingi nende õpetajaks jääda. Usun, et see teebki õpetaja töö nauditavaks, kui tunni lõpus mõni armas hing tuleb ütlema, et tund oli tore või et ta õppis midagi.

Mina vaatan sellele kogemusele tagasi ülimalt positiivselt ning kui järgmine kord selline võimalus avaneb, siis tean juba rohkem ja olen kahe käega nõus.

Au ja kiitus õpetajatele, teie töö on päriselt ka raske.