Et üksilduse vastu võidelda, peab kõigepealt jõudma probleemi põhjuseni. Kuidas üksildus tekib? Mõnikord ei ole see meie enda teha- võib-olla peame olude sunnil kolima teise kohta ning meie parimad sõbrad jäävad meist kaugele. Saame alati ise leiutada võimalusi, kuidas oma sõpradega suhelda ning mitte jääda üksi ka täiesti võõras kohas.

On oluline mitte hoida probleemi endas- räägi usaldusväärse ja hea sõbraga ning ütle, mida tunned. Miski pole võimatu, kui selle nimel piisavalt vaeva näha.

Nii nagu läheb aeg edasi, võivad ka olukorrad meie elus muutuda. Ei või iial teada, mis meile ette lendab või mis võimalustest saame kinni haarata, tuleb vaid ise silmad-kõrvad lahti hoida.

On olemas ka nii-öelda krooniline üksildus. Millest on see tingitud Mõnikord on asi enesehinnangus- paljud noored on tunnistanud, et nad pelgavad võõraste inimestega omal algatusel rääkima minna.

Sellises olukorras peab püüdma arendada kõigepealt endast lugupidamist, alles siis saab keskenduda teistele. Pidades endast lugu, arendame omadusi, mida iga päev ei märka, kuid mis köidab teisi inimesi, näiteks kannatlikkus ja koostöövalmidus. Headusega tõmbame teisi rohkem enda ligi.

Üksildus ei pruugi olla alati negatiivne- Henry David Thoreau kirjutas: "Eales pole ma leidnud nii meeldivat kaaslast, kui seda on üksiolek." Kui me üksiolekut õigesti kasutame, võib see pakkuda suurt rõõmu.

Arvan, et igaüks meist on tundnud rõõmu looduse nautimisest üksi olles, kuulates linnulaulu ja mõeldes elu üle. Me vajame vahel ju hingamisruumi, et oma elu rööbastele tagasi viia.