„Üleni tuledes” — meeleolutu jõulunali

 (6)
deck the halls
Scanpix

Meie kultuuriruumis on jõulutrall pea et sama möödapääsmatu kui surm ja maksud. Kaupmehed panevad oma jõulukraami välja juba novembris ning muidugi on mõistetav, et ka filmitegijad tahavad sellest rahalehmast oma rohelise kahiseva lüpsta. Nii linastuski USA kinodes tänupüha ajal ning meil esimese advendi tähe all jõulukomöödia „Üleni tuledes“ („Deck the Halls“).

Matthew Broderick kehastab pereisa Steve Finch’i, kes on oma kodulinna mitteametlikuks jõuluisaks. Aastate jooksul on ta korraldanud kõiki linna jõulutegemisi — alates ühislauludest lõpetades jõulukarnevaliga. Seda aga seni, kuni naabrusesse kolib teine pereisa Buddy Hall (Danny DeVito), kes otsustab oma maja kaunistada nii võimsa valgustusega, et seda on kosmosest näha (sõna otseses mõttes). Otseloomulikult hakkavad mehed omavahel rivaalitsema.

Mõte on iseenesest hea, aga teostus on sellel linateosel küll täielik puder ja kapsad. Film ei saa kuidagi otsustatud, mis ta õieti olla tahab. Huumor on laiali nagu segamini tuba — ühes nurgas vedelevad “jalaga tagumikku” naljad, teises on mitte eriti nutikad sõnamängud ning kõigele lisaks on vaiba alla lükatud üks nokunali ja kulbitäis homohuumorit.

Samuti pole paljutõotavad alateemad lõpuni välja arendatud. Näiteks stseen, kus müügimehest Buddy kingib Steve’ile uue maastikuauto ja siis pärast selgub, et tegelikult tegi ta Steve’i nimel omavolilise liisinglepingu. Meile antakse mõista, et Steve’il pole uue auto jaoks tegelikult raha ning ta võib võlavanglasse sattuda, kuid siis kaob see probleem kuhugi õhku ja kõik jätkub vanaviisi. Film lausa kubises taolistest kasutamata võimalustest ja lõpetamata teemadest.

Danny DeVito ja Matthew Broderick on erinevates komöödiates teinud küllaltki häid etteasteid (vt. näiteks Danny DeVito filmi “Twins” või siis Matthew Broderick’i “Election”), kuid siin on nende talenti lihtsalt raisatud. Kindlasti võiks süüdistava sõrme osutada lavastaja John Whitesell’i poole, kes ei suutnud selles segaduses kuidagi korda luua.

Jõulumeeleolu loomiseks “Üleni tuledes” igal juhul ei sobi. Isegi lapsed, kellele see värviline tingel-tangel suunatud oli, vaatasid kinosaalis nõutult ekraani poole ja nihelesid filmi lõppu oodates (täiskasvanutest rääkimata). Parem on oodata, kuni praeguseks klassika staatuse saavutanud “Üksinda kodus” taaskord telepurki jõuab ning selle juurde värskelt ahjust tulnud piparkooke krõbistada.

Neile, kes jõulude ajal teravamaid elamusi otsivad, on aga soovitatav hoopis vana hea Monty Python’i “Brian’i elu” või siis vaadata mõnda South Park’i jõulueri ja laulda kaasa: “Mister Hankey, the Christmas Poo…”

Hinnang: kaks võbelevat küünalt viiest