Dr Noormann: Pidev näljatunne, mis õgimistõveks (buliimiaks) võib areneda, on oma olemuselt organismi alateadlik kiusatuslik surve käitumismehhanismile. Sellel võib küll suhteliselt harva, kuid siiski olla ka pärilikke juuri. See on pärit kõigepealt meie loomalikust algest, mis sunnib raskete olude
lähenedes koguma endasse varusid. See on märgatavalt omane kõigesööjatele (omnivooridele), kes raskeid olusid — näiteks talve lähenemist — tunnetades hakkavad justkui iseenesest tüsenema. Nii on see karude, mäkrade, kährikute, sigade, aga ka inimestega. Ajaloo jooksul on alateadvus hakanud
ohuolukorraks pidama ka psüühiliselt raskeid olusid ning nii on murelik elu, hirmud, stress soodustanud söömist isegi siis, kui isu nagu polegi. Seega on stress üks kaaluiibe põhjustest.

Teiseks võimalikuks sinuga juhtunust on naudinglik (hedonistlik) kaaluiive. Sõltuvus pole midagi muud, kui organismi kogemus, et magus on hea ja muudab meeleolu paremaks. Sõltuvus ongi oma olemuselt organismi kiusatus ja nii panevad paljud inimesed oma tüsedusele aluse juba lapsepõlves alludes organismi kiusatusele näksida pidevalt midagi magusat. Kui aga organism ehk meile teadvustamata automaatne juhtimissüsteem teadvust juhtima hakkab, ongi ainus võimalus teadvuse positsioone tugevdada. Teadvuse tööriistaks on tahe ehk tahtejõud. Kui see suudab kiusatusest tugevam olla, saame kõigist sõltuvustest jagu. Tahtel on kaks enesesunni vormi: teen -ei
tee. Sinu õnneks on neist tähtsam teine — tahe millestki keelduda ja ennast keelata. Sinu puhul siis liigsöömisest keelduda. Kui seda suudad, siis saad buliimiast jagu, kui ei suuda, paisud edasi.

Jaga
Kommentaarid