Otsustasin koeraga jalutama minna ja seda natukene pikemalt kui tavaliselt. Majast välja minnes nägin, et kaks naist koristavad trepikoda. Tegin siis oma ringi ära ja maja juurde tagasi minnes märkasin, et koristajad ikka veel askeldavad.

Nad olid ka trepikoja ukse lahti jätnud ja tänu sellele ei pidanud ma enda võtit kasutama. Igas majas olid täpselt ühesugused uksed ja ka lukud. Jalutasin siis trepist üles ja hakkasin ust lahti keerama, aga no ei õnnestunud.

Võti läks sisse, aga keerata ei saanud. Logistasin ukelinki ja proovisin ikka mitu minutit. Siis olin juba pooleldi paanikas ja helistasin elukaaslasele, et täitsa jama, ei saagi korterisse sisse. Poole kõne pealt vaatasin koridori aknast välja ja märkasin, et maja pole sinine, vaid roheline. Jooksin trepist alla ja uksest välja.

Selgus, et olin kogemata kõrvalmajja läinud... Segadusse ajas see, et koristajad olid vahepeal edasi liikunud ja eks mõtted olid ka mujal. Need kaks naist said korraliku kõhutäie naerda minu askeldamist vaadates ja mina tänasin jumalat, et kedagi selles korteris parasjagu kodus polnud. Mitu head kuud kontrollisin enne ukse juurde minemist korduvalt, kas maja on ikka õiget värvi.