Usk ja usuõpetus – kellele ja milleks?

Jõululaupäeval käis kirikus üsna palju selliseid inimesi, kes tegelikult Jumalat ei usu, kuid soovisid hetkeks osa saada pühadehardusest ning lõpulejõudvale aastale tagasi vaadata ja selle üle mõtiskleda. Usk kui selline on oma tähtsuse enamikule inimestest minetanud ning ka kooli usuõpetus ei paku eriti kellelegi huvi. Ent jõuluajal minnakse ikkagi kirikusse. Ons religioon ja usuõpetus koolides ikkagi vajalik?

Usutavasti siiski on. Sest näiteks neti.ee otsing annab 173 viidet usuorganisatsioonidele Eestis ning Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul on 165 kogudust üle vabariigi. Ning vaimulikke on EELK-l kogunisti 190. Paistab, et nõudlust on.

Usuõpetus on vajalik kasvõi seetõttu, et suurimad sõjad on peetud just usu pärast. Meenutagem ristisõdu ning sedagi, et moslemite püha sõda käib siiamaani ning sel ei paistagi lõppu tulevat. Ning selleks, et endale teadvustada kui mõttetud on sõjad, tasub tutvuda erinevate religioossete dogmadega ning mõelda, kas nende levitamiseks pidi tapma miljoneid inimesi, lõhkuma tuhandeid peresid ja sõdima, sõdima, sõdima.

Mis puutub usuõpetusse, siis meie koolides õpetatav usuõpetus on reformipüüetest hoolimata siiamaani ühekülgne: enim tähelepanu saab täiesti väärimatult kristlus. Väärimatult seepärast, et kuigi see on maailma levinuim usk, on Eestis ka näiteks kolm maausuliste kogudust ning rohkem budiste kui arvata oskame. Ka moslemeid, juute ning krishnaiide on meil siiski üsna arvukalt ning pidev kristlusele rõhumine on totter. Kristlik kirik pole isegi Eesti ametlik kirik, sest meie riigis on usuvabadus ning ametlik kirik puudub.

Martin Lutheri kõrval tuleks rohkem seletada ka sellistest tegelastest nagu Gautama (ehk Buddha, budismi rajaja), Anton Szandor LaVey (satanistliku kiriku looja) ning Aleksander Heintalu (Vigala Sass, üks Eesti tuntumaid maausulisi).

Ning selmet rääkida pidevalt usu (kristluse) minevikust, võiks rääkida ka olevikust. Kui paljud teavad, misasjad on Maavalla Koda ja Musta Veenuse Ordu? Tegu on usuorganisatsioonidega, millest üks ühendab maausulisi ja teine sataniste.

Usk ei ole ainult üksikutele vanamemmedele, kes leiavad kirikust rõõmu ja lohutust. Usk on miski, mis on aegade algusest saati olnud ning mis jääb. Sest kõik me usume midagi ning vaikimisi tunnistame pea kõik mingisuguse Kõrgema Olendi olemasolu. Sestap tasub õppida erinevaid religioone, valida neist välja parimad ning üllamad ideed ning nendest kokku panna enda usk.

Usk on vajalik, kasvõi selleks, et minna pühal jõululaupäeval kirikusse kuulama kümneid kordi kuuldud muinasjuttu Lunastaja sünnist ja elust ning seda vargsi kõrvust mööda lastes mõelda oma elu ning möödunud aasta üle järele.