Nagu paljudel teistel väljenditel, on ka usul siiski mitu tahku. Uskuda võib ju kõike, alustades jumala(te)st ja jõuluvanast, lõpetades vaimude, ufode ja uskumustega, mida paradoksaalselt kutsutakse ebausuks. Öeldakse, et kaks põhilist asja, mis inimeste elusid kõige rohkem mõjutavad, on surmahirm ja sugutung.

Kuna uskumusi on väga palju ja ka põhiolemuselt oma tähenduse poolest seinast-seina, siis alustada tuleks ehk kõige elementaarsemast ja tähtsamast, ehk eneseusust. Ilma eneseusuta ei ole meil, füüsiliselt ja emotsionaalselt nõrkadel ning kergesti mõjutatavatel olevustel selles karmis maailmas lihtsalt võimalik ellu jääda.

Looduses on alati kehtinud seadus „tugevam jääb ellu,“ mis ei ole oma kehtivust ka tänapäeval kaotanud. Kui me ei usu iseendisse, enda vaimsesse suurusesse ja füüsilisse jõusse, ei saa me ka edasi areneda. Enese- ja sihikindlad inimesed on alati olnud edukamad, võitnud sõdu, ärgitanud rahvaid ülestõusudele, teeninud rohkem raha ja kuulsust. Aga see edu, mida eneseusust pakatavad inimesed saavutavad, ei teki paljast õhust.

See edu saavutatakse ebakindlate ja madala enesehinnanguga inimeste arvelt. Eneseusk ongi niivõrd tähtis sellepärast, et muidu sõidetakse meist lihtsalt üle selles julmas, külmas maailmas. Kõigel heal on aga kahjuks ka halb pool, ning liigset eneseusku nimetatakse egoismiks.

Egoism on eneseusu puudumise kõrval teine äärmus, millesse ei tohiks kalduda, kuna egotsentrilised inimesed reeglina mõjuvad ebasümpaatsetena teistele inimestele. Peale selle on egotsentrilistel inimestel ka halb komme oma võimeid üle hinnata ja ka sellega alt minna. Nagu paljude muude asjade puhul siin maailmas, tuleks ka siin leida kuldne kesktee, ilma et me oleks eneseusuta loiud luuserid ega ka Päikesesüsteemist suuremate enesehinnangutega egoistid.

Usalduseks nimetatakse usku teistesse inimestesse. Usaldus on eelkõige vajalik meile meie isiklikes sotsiaalsetes suhetes. Usaldus on hädavajalik, saavutamaks teistega lähedasi suhteid, jõudmaks kellegagi vaimselt ühele tasemele ja eelkõige, armastamaks kedagi. Ilma usalduseta ei ole võimalik, et suhe kellegagi jõuaks pealiskaudsest jutuajamisest tõelise sõpruseni, rääkimata kellegi armastusest. Inimestel, kes üksteist usaldavad, on lihtsam üksteisele vigu andestada ja teineteisele toetuda kui on raske, nad võivad olla kindlad, et kui nad ise ei peaks millegagi suutma hakkama saada, on alati keegi kes neid toetab ja aitab.

Usalduselgi on, nii kurb kui see ka poleks, oma pahupool. Usaldust ei tohiks kunagi liiga kergekäeliselt kellelegi anda, sest paraku on inimesed alatihti, et mitte öelda peaaegu alati, omakasu peal väljas. Usaldades valesid inimesi võivad nad põhjustada meile suuri vaimseid, materiaalseid ja ka füüsilisi kannatusi.

Usk paremasse homsesse on samuti meie eludes tähtsal kohal. Ma ei kujutaks ette, mis mõte oleks elamisel kui ma usuks vaid koledasse, pimedasse ja stressirohkesse tulevikku. Unistused ja fantaasiad aitavad meil pääseda lämmatavast argielust ja sisendada meile, et meie homne on parem kui tänane. Või kui mitte homne, siis vähemalt ülehomne. Unistamine ja tuleviku peale mõtlemine aitavad meil ka sättida sihte, milleni me elus jõuda püüame.

See, et meil on siht silme ees tähendab juba iseenesest põhjust elada, põhjust järgmisel hommikul ärgata. Näiteks usk, et me suudame lõpetada gümnaasiumi inspireerib juba ise meid seal käima ja õppima. Kui ma ei usuks, et ma suudan selle kooli lõpetada, siis ma iseenesestmõistetavalt seal ka ei käiks. Ei oleks ju mõtet. Sama on ka tulevikuga üldiselt, kui uskuda et tulevik on kole, pime ja halb, ei oleks ju mõtet elada, ega?

Usk on meie elus inspireeriv, innustav ja edasiviiv jõud. Täisväärtusliku elu elamiseks peab olema usku endasse, teistesse, tulevikku ja unistuste täitumisse. Teisest küljest ei tasu millegisse kunagi liialt palju uskuda, sest see võib meile endile kahjulik olla. On asju, mille puhul tuleb enne tõeliselt uskuma hakkamist ise veenduda, kas tegemist ikka on sellega, mis see näib või mitte. Usk hoiab mind elus, õpivõimelisena ja elujanusena. Ma ei ole usklik, aga ma usun.