1908. aastal oma ema auks esimese emadepäeva ellu kutsunud Jarvis oli võidelnud kolm aastat, et kongress võtaks kuulda tema soovi rajada emadepäev, et väärtustada emade ennastsalgavat pühendumist oma perele, jäädes seejuures märkamatuks, kirjutab The New York Post. Ta kutsus üles inimesi kandma valgeid lilli kui emaarmastuse ilu, tõe ja truuduse sümbolit ning lapsi üles kirjutama oma emadele sel päeva kirju.

Loomulikult nägid lille-, posti- ja kommiärid koheselt võimalust emadepäeva pealt lisa teenida ning veel enne kui traditsioon ise juurduda sai, andis kaubandus sellele õige hoo sisse. See aga ei meeldinud sugugi Jarvisele, kes nägi selles püha rüvetamist ja asus siis enda loodud "koletise" vastu võitlema, pühendades sellele kogu oma ülejäänud elu, surres 1948. aastal üksiku ja lastetuna ühes sanatooriumis.

Jarvis rõhutas, et kommidel pole tema loodud pühaga mitte midagi pistmist ning mõistis hukka ka lillemüüjate juurutatud punase värvi seostamise emadepäevaga. Samuti võitles ta postiteenusega, kes kutsusid üles inimesi oma emadele telegramme saatma, selmet käsitsi kiri kirjutada. "Läbi juhtme saadetud tervitus ei ole piisav! Kirjutage oma emale kiri. Üksi inimene pole nii hõivatud, t ta seda teha ei suudaks. Iga ema saaks oma lapselt pigem kasvõi paar rida vigast kritseldust oma elust kui uhke aga tühise õnnitluskaardi," sajatas Jarvis.

“Emadepäev on perekondlik püha: tullakse kokku, võetakse lähedastega ühendust, meenutatakse lahkunuid ja veedetakse päev heatahtlikus meeleolus kõikide vastu. See on konstruktiivne liikumine, mis rõhutab kodu kui kõrgeima inspiratsiooni tähtsust indiviididi ja rahvuse elus. See on mõtete, mitte sentimentaalsuse päev. Päev kõigile, kuigi selle nimi on emadepäev - sest kust paremast kohast võiks mõtted alata?"

Ilusat mõtteainet ja emadepäeva kõigile!