Tänapäevane Cadillac on oma nurgelisuses raevuka väljanägemisega. Uuenenud Cadillac CTS-i puhul kumab läbi kerget retrot. Tegelikult võiks Cadillac omas raevukuses veelgi rohkem tagasi vaadata.
Cadillaci müügisalongi seinal on pilkupüüdev kollaaž pealkirjaga "Cadillac - astu staaride hulka". Seal on hulgi enamjaolt Ameerika staaride fotosid, kel on olnud selline limusiin nagu Cadillac. Küll on seal näitlejannasid, lauljaid, muidugi ei puudu ka vana Al Capoone isiklikult. Ja siis on ridamisi eri ajastute limusiinide pilte. Pilkupüüdvamaiks 1950-ndate ja mõned 1970-ndate "laevad" ning edasi juba tänapäeva ideeautod, nagu Cien ja Sixteen. Aga ei ühtegi meie nüüdisaegse staari fotot, ega muidugi ka praeguse aja auto pilti.
Jah, kusagil 1980-1990-ndatel juhtus Cadillaciga midagi. Kogu sära ja efektsus kadus. Eriti ehmatav oli muidugi see, kui veel midagi silmale pakkunud viimane Fleetwood Broughami vahetas Catera nime all välja Opel Omega. Ja siis veel eelmise sajandivahetuse agoonias välja lastud väga veidra esiosaga De Ville. Uue sajandi alguses tõi raevukaid muutuste tuuli just CTS, kadusid kaunid mudelinimed, andes teed uutele, nurgelistele, kolmetähelistele. Eks samal ajal hakkas muidugi ka Opel oma uue Vectraga kandiliseks muutuma, aga CTS oli siiski radikaalsem ja ootamatum. Aga midagi liigselt häirivat oli uudse joone juures, ennekõike just eestvaates. Esitulede ja iluvõre ning kaitseraua vahel ei olnud nagu kõik "parlanksis". See jättis mulje, et auto on väga kitsas ja üldse kipakas. Tagatuled olid jäetud meeldivalt cadillacilikult pikkadeks püstribadeks, mis oleks võinud siiski veelgi peenemad olla. STS tuli juba hoopis harmoonilisem, samuti DTS, kuid seda "laeva" paraku Euroopasse ei toodagi. Suurem on ilusam ja Cadillac peab ikka suur olema. CTS ei ole väga suur, samas klassis 5. seeria BMW ja E-klassi Mercedes-Benziga, kuid pole siiski väikseim Cadillac - kõige pisem on hoopis BLS.
#end#
Uus CTS on päris uus, ei ole lihtsalt facelift, kuigi muudatused peavad jätkuvalt silmas sama stiili ning nõuavad üpris teravat pilku. Kuid muutused on pigem STS-i suunalised ja juba eestvaates ei mõju auto enam kitsukesena. Esituled on hoopis sihvakamad ja udutuled sedapuhku teistpidi soklites, iluvõre on suurem, välistades liiga laialt domineerinud põrkeraua eestvaates. Ette rutates olgu kõrvalmärkusena öeldud, et 2009. aasta CTS-V on veelgi suuremate iluvõreavaustega, mis mõjuvad veelgi paremini. Külgvaates mõjub meeldiva vinjetina väike õhuvõtuava peeglite ees. Uued ukselingid on nüüd samuti nagu suuremal vennal ja ikka aina soliidsemad. Tagantvaates on pilt palju parem tänu valgetele tagatuledele, mis samuti ju STS-ilt tuttavad. Saingi, mis tahtsin - tagatuled on veelgi peenemad ja seal sees punane hõõgspiraal. Väga efektne, ega selliseid tagatulesid kellegi teisega juba segi ei aja. Tahaks isegi veelgi enamat, et ka ehtameerikalikult lai lisapiduritule riba oleks samasugune valge. Hästi mõjub ka numbrimärgi kõrvalt kadunud suured tagurpidikäigu tuled. Sellised on muudatused, kõik teenimas muljet, et uus CTS on justkui suurem auto. Kui vaadata parameetreid, siis tegelikult on uus variant vaid 3,2 cm pikem ning 4,7 cm laiem. 2,3 cm kõrgem ka. Disainiga on aga hoopis rohkem sentimeetreid võidetud. Uued standardveljed on samuti efektsemad ja peenemad, lisavad suursugusust.
Salongi sisenedes tuleb olla ettevaatlik, et põlve vastu kaugele eenduvat armatuurlaua teravat nurka ära ei lööks. Juhiistmel on suure armatuurlaua ja keskkonsooli kaare tõttu kitsavõitu. Gaasijala põlv vajub vastu seda kaart ning muutub ikka jälle valulikuks, nagu nii paljudes, liiga paljudes autodes. Aga armatuurlaud meenutab samuti väga STS-i ja on tänu sellele oma eelkäijast CTS-i omast hoopis soliidsem. Ja armatuurlaua nupustiku disain ei ole nii hooletult robustne, nagu tavaliselt ameeriklastelt meenub. Hästi mõjub lauale peale õmmeldud nahk, ilmselt mingi tundmatu looma nahast... Roolikate on samuti natuke liiga "vedelast" nahast, nagu ka istmekatted. Süütevõti pärineks aga nagu ujula riietehoiu kapi eest. Siiski on sedapuhku võimalik CTS-ile ka käed-vabad-süsteemi ehk võtmetust tellida. Selliseid uudseid lisasid on veelgi, näiteks klaaskatus ja nelivedu, mida varem ei olnud, aga need nendeks, täna meil neid lisasid käepärast pole, nii et vaatame kapivõtme juurest asju edasi. Kummaline, et suunates seda mudelit kogu jõust Euroopa turule, jäetakse osa Euroopas juba nii iseenesestmõistetavaid asju võõrastavalt kahe silma vahele. Sellise klassi ja sellise hinnaga autol võiks olla natukenegi euroopalikum süütevõti.
Salongi soliidsusele lisavad stiili esiistmed, mis peatugede alt ehk õlgade laiuselt väga kitsad, kuid pakuvad sõidu ajal kurvides ikkagi head küljetuge. Stiilsed on ka pisikesed kroomitud kajakatiivad esimestes seljatugedes ning joogitopside ja tuhatoosi kaantel. Need on motiivid uhke Cadillaci vapi altservast ja sellist lauget V-tähte võime leida veel esimese iluvõre allservast ning tagumise kaitseraua ja pakiruumi ülaservast. Stiilne.
Bose kõlarid hakkavad silma ja kõrva. Aga 3,6-liitrine V6 ei kosta sugugi kõrva, ka siis mitte, kui Bose päris kinni keerata. Mootorivalik on sama, mis varem - V6, kas 2,8 l või 3,6 l. Meil on õnneks 3,6 l. See on vastupidi väiksema kubatuuri juures paari kaotsiläinud hobujõu asemel saanud lausa 54 hj juurde! Üle kolmesaja hobuse tõlla ees, see juba on midagi. Kuigi uus CTS on 76 kg raskem, astub ta ikka päris muljetavaldavalt edasi. Ja see mulje ei tekkinud mitte kütusekulu näidust... See oli natuke teine mulje. Aga igal juhul 2,8-liitrise proovimisest ma küll ei huvitu. See 1798 kg tühimassi vajas just selliseid kilovatte.
Tundsin end hästi, oli mõnusalt pehme limusiinlik kulgemine, parajalt hea kiirendusega ja meie liikluspildis piisavalt elevust tekitav. Kui vaid Cadillac raevukalt august välja ronides tõesti rohkem tagasi vaataks... Kaugemale kui 1990-ndad. Staarivalik müügisalongi piltidel vajaks kiiresti värsket verd. Cheese!
Plussid: Meeldivad muudatused disainis. Võimsam 3,6 l V6. Mugav.
Miinused: Ebaameerikalikult kallis auto. Suur kütusekulu.
Järeldus: vastuoluline liiklusvahend - mugav, kuid samas veidi kitsa juhikohaga; piisavalt hobujõude massi kohta, kuid liiga janune.
