Vabatahtlikuna Keenias: ka see on saavutus, kui suudad panna HIV-positiivse naise oma lapsi testima
Olin Lääne-Keenias umbes 30 000 elanikuga Shianda külas kolm kuud GLEN vabatahtlik. Minu aega iseloomustavad banaanipuud, mudaonnid, troopiline ilm, rõõmsad lapsed, kuningatena koheldud mehed ja kurbade elulugudega naised, kellest osa võitlevad nii enda kui teiste õiguste eest.
Minu projekt oli seotud HIV/AIDSi ennetustöö ja stigmatsiooniga kohalikus organisatsioonis nimega WEFOCO, kus mina ja projektipartner Kaya koos töötasime. Organisatsiooni kuuluvad erinevad naistegrupid Shiandast ja lähedalasuvatest väiksematest küladest. WEFOCO tegevus on seotud naiste ja orbudega, kes on nakatunud HIV/AIDSi või kannatavad muul viisil selle haiguse tõttu. Vabatahtlikuna tegelesime kokku umbes 25 erineva naisgrupiga, kus kokku oli naisi ligi 200.
Tutvusime naisgruppides olevate naiste elulugudega, mis tähendab, et uurisime kuidas nad nakatusid ja kas nad võtavad viirusevastaseid ravimeid. Kui võtavad, siis kas esineb ravimite kõrvaltoimeid ja terviseprobleeme; kui ei, siis miks ei võta? Kuidas perele elatist teenitakse ja millised on naistegrupi projektid, mille abil hädasolevaid toetatakse? Omalt poolt vastasime nende küsimustele, mis enam jaolt olid HIV/AIDSiga seotud, aga esines ka üldiseid küsimusi tervise kohta.
Tahtsime teha ka HIV-teste, aga meie suureks üllatuseks puudusid lähedalasuvates suuremates haiglates testid juba mitmendat kuud ja kahjuks ei saanud me testimispäeva läbi viia. Enne Keeniast lahkumist tegime kõikidele naistegruppidele infolehe, kus ühel pool on toidupüramiid ja teisel pool vajalikud vitamiinid koos sellega, millisest kohalikust toidust seda on võimalik saada. Lisaks korraldasime suure peo ja jagasime loterii käigus ära enamuse enda asju, mis kodust kaasa sai võetud.
Kui keegi minult nüüd küsiks: „Noh, päästsid siis maailma?“ siis vastaksin, et natukene päästsin jah. Kõik suur saab alguse väikestest ja mina jäin oma vabatahtliku tööga rahule. Seda kogemust GLEN vabatahtlikuna ei vahetaks ma mitte millegi vastu ja jään seal kogetud kõigi selle heade ja veadega alati mäletama!
Ka see on saavutus, kui suudad HIV-positiivse naise oma lapsed testima saata, mis sellest, et tulemuseks on teadasaamine, et kõik lapsed on samuti positiivsed. Ja kui lahkud mõnest külast teadmisega, et sealsed naised on nüüd teadlikumad, kuidas HIV tegelikult levib või kuidas on võimalik HIV-positiivse naisena sünnitada ikkagi terve laps, siis tuleb küll naeratus näole, kui nad sind südamest tänavad. Kõige rohkem olen õnnelik imearmsa Emmanueli pärast, kellel oli hoopis teistsugune tervisehäda ja keda me suutsime heade Eesti ja Saksamaa toetajate abil aitada. Emmanuelist saab lähemalt lugeda minu blogist.
