Vabatahtlikuna Malawis: Aafrika tüdrukud menstrueerivad liivakasti
Eelmise aasta alguses sattusin lugema Facebookis kellegi postitust, mis kutsus kandideerima GLEN (Global Education Network of Young Europeans) koordineeritud praktikaprojekti. Valmis tuli kirjutada motivatsioonikiri ja avaldus, läbida vestlus ja kaks eelseminari Tšehhis ja Saksamaal. Eestist on saadetud enam kui 30 vabatahtlikku nendesse arenguriikidesse: Malawi, Kamerun, Ghana, Keenia, Nepaal, Gruusia, Ukraina, India, Kambodža, Tai, LAV, Tansaania, Sambia, Etioopia ja Uganda. 24. juulil pakkisin koti ja sõitsin kolmeks kuuks Blantyre linna, mis on suuruselt teine linn Malawis. Eeltööd ma sellest riigist eriti ei teinud. Teadsin ainult, et seal on palju kristlaseid ja veidi moslemeid. Ei soovinud lasta ennast lihtsalt stereotüüpidest kõigutada.
Aafrika tüdrukutest
Minu peamiseks ülesandeks oli julgustada tüdrukuid koolis käima - raskustele vaatamata - ja tutvustada neile korduvkasutatavaid hügieenisidemeid. Hügieenisidemed valmistab GILEPile väike punt naisi, kes on leseks jäänud. Vajalikud töömaterjalid küsitakse üle linna erinevatelt rätsepatelt. Tüdrukute koolitee jääb tihti pooleli just mehelemineku, laste saamise või pere eest hoolitsemise tõttu. Suur protsent tüdrukutest jätab koolis käimise katki ka menstruatsiooni pärast. Selletõttu jääb külas elavate tüdrukutel kord kuus õppetööst eemale. Põhjust lihtne - kui tüdrukul algab menstruatsioon, tuuakse talle tuppa väike liivahunnik, mille otsas ta peab istuma nädal aega. Menstruatsiooni ajal on keelatud paljud asjad - inimestele otsa vaatamine ja ka meestega suhtlemine. Palju sõltub ka sellest, kuhu perre laps sünnib - Aafrika on kontrastide maa ja kõikumisi tuleb ette äärmusest äärmuseni. Seega - enne neljandat klassi kukub välja ~70% kooli alustanud tüdrukutest. Koolibusse Malawis pole! Õpilased kõnnivad mitmeid (kui mitte mitmekümneid) kilomeetreid vabatahtlikult kooli, et õppida ja teadmisi omandada.
Vanema inimese autoriteet
Panin tähele, et vanema inimese juttu usutakse. Ikkagi kauem elanud ja rohkem elu näinud, rohkem kogemusi. Ühes HIV/AIDSi töötas võitlesin aga tuuleveskitega - bioloogia õpetaja olevat väitnud, et esimesest korrast rasestuda pole võimalik, kõhuvalu vastu aitab seksimine ja katkestatud suguühe on ohutu. Eriti hinge läks mulle ühe noore tüdruku lugu, kes oli saanud just 21-aastaseks. Veidi noorem kui mina. Ta oli programmis "Girls back to School" ehk ta üritas haridust omandada teist korda. Tema vanemad olid surnud ja ta elas koos inimesega, kes väitis, et on tema vanaema. Tema aga sundis tüdrukut prostituudiks, et perele raha teenida. Sel hetkel oli see tüdrukule vastuvõetamatu. Ma loodan, et see on nii ka praegu!
Rahu iseendas
Mul oli võimalus näha imeilusat loodust ja kohtuda väga inspireerivate inimestega. Elu on võrreldes Euroopaga lihtne. Kuigi pooltel inimestel on päeva palk alla dollari, oskavad nad siiski rõõmu tunda väikestest asjadest: kui põllul kasvab saak ja päike paistab; kui bussijuht saab täis oma minibussi. Mis mulle linnapildi juures kõige enam meeldis oli see, et kogu aja peale nägin ma vaid paari üksikut suitsetajat. Alkoholi poest väga osta ei ole, seda saab ainult baaridest. Ja baarides käivad ainult mehed. Elasin kohaliku pere juures. Maja oli euroopapärane - aknad, korralik WC ja vann, köök, mitu tuba ja aed, mida ümbritses kahemeetrine müür. Sellegipoolest oli elektrit harva. Nii saigi õhtuti küünlavalgel istuda, pererahvaga kohalikku mängu "Bawo"t mängida ja niisama mõtiskleda. Jõudsin järeldusele, et meie, eurooplased, muretseme liiga palju asjade pärast, mida meil ei ole!
Hakuna Matata!
