Vahepeatuseta lapsepõlvest puberteediikka kihutamine
Pole vaja karta, et kohe tuleb pasunast jutt stiilis, et noorus on hukas. Minugipoolest tehku puberteedi võlusid ja valusid peatselt tundma õppivad teismelised seda, mida süda lustib. Kuid kas on sel vanematega tülitsemise ja tujude muutumise ajal just kõige targem suhteid looma hakata?
Iseenesest pole ju poiste- tüdrukute vahelises sõpruses midagi koledat ega hirmsat, sest niimoodi elataksegi külg külje kõrval. Liivakastist saadik on Mihklid ja Marid koos mänginud. Aga kas näiteks seitsmendas klassis on õige silmad peast nutta „peika“ pärast?
Omal ajal, mida ei saa kuidagimoodi eelajalooliseks nimetada, ei teadnud ma vanusevahemikus 12- 14 suurt midagi poiste kohta. Vastassugupool paistis mõistatuslike huvidega inimlaste karjana ja musitamise mõte ajas kihistama. Kas aeg on juba nii kiiresti edasi liikunud, et reidis on kõigil teenager’itel väljavalitu olemas?
Väärtushinnangute muutumist näitab ka see asjaolu, et seksiõpetus algab üpris varakult. Mälus on säilinud hägus pilt kuuendas klassis „nagistamise“ kohta nähtud multikast, mis ei tähenda, et tormati õpitut praktikas katsetama. Kohe kindlasti mitte, informeeritusel on ülioluline osa rumaluste vältimiseks. Asja iva on selles, et juba paar aastat tagasi algkooli lõpetanud õpilasele räägitakse suhte ühest loomulikust osast. Kas sel pole üldse seost varakult suhete loomisega?
Ma ei hakka vibutama näppu neile, kes käsikäes koos jalutavad või teineteist kallistavad. Kui algus juba tehtud, pole pidurdamisest enam kasu. Siiski ei saa ma muiet varjata, kui kuulen juhtumitest, kus msnis L ja K suuri tundeid asendavad.
Võimalik, et see on omapärane uus mood- kiiresti täiskasvanuks saada. Aga miks peab endale juba noorena südame- ja peavalu tekitama? Haiget saada ja vigu teha jõuab ka hiljem :)
