Valge tennise koolipäev: nii jäigi mulle arusaamatuks, kes see Hamlet oli
Ärkasin hommikul kl 8.15 selle peale, kui minu omanik jala sisse lükkas. Oleks heameelega veel lebanud uksematil, aga algamas oli uus koolipäev.
Uksest välja astudes, tundsin, et õues oli öösel sadanud. Tald sai veidikene märjaks ning õhus oli tunda niiskust. Maikuu keskpaiga kohta oli piisavalt soe, et ma üldse võiksin väljas käia.
Õnneks sain kohe sooja autosse ning sain veel 20 minutit tukastada. Ärkasin selle peale, kui minu omanik mind õrnalt vastu autoust togis. Sain aru, et oleme kooli jõudnud ja nüüd tuleb olla eriti valvas.
Koolimajja sisse minnes nägin palju teisi tenniseid. Pidin olema tähelepanelik, et keegi mulle peale ei astuks. Kahjuks juba trepist üles minnes, tundsin kuidas keegi riivas mind. Ja oh õnnetust, minu riie muutus kergelt määrdunuks.
Esimene tund oli geograafia. Huviga kuulasin terve tunni kergetööstuse osadest. Ka teine tund, mis oli inimeseõpetus, pakkus minule kui tennisele huvi. Teemaks oli pere eelarve koostamine ja kuigi mina olen tennis ning minul ei ole peret, siis oli seda põnev kuulata. Olen isegi õnnelik, et minu ainsaks töökohaks on kellelgi jalavarjuks olemine.
Kolmas tund oli eesti keel ning peale seda tuli matemaatika. Ma istusin vaikselt laua all. Vahepeal togis mind naabertennis, tundus, et tal oli igav. Viies tund oli kirjandus. Terve tunni pidin kuulama kellestki Shakespeare'ist ja mingist Hamlet'ist. Tukastasin natukene, kuna nägin, et ka minu omanikul kippusid silmad kinni vajuma. Nii jäigi mulle arusaamatuks, kes see Hamlet oli.
Viimane tund oli soome keel, mis minu jaoks tundus väga arusaamatu ning võõras. Lõpuks saigi koolipäev läbi. Lootus, et nüüd on aeg koju minna, purunes siis, kui nägin enda omanikku minemas tavapärase bussi asemel teisele. Kodu asemel sai minu omanik hoopis sõbrannaga kokku, kellel olid jalas peaaegu samasugused tennised.
Samal ajal, kui sõbrannad omavahel lobisesid, proovisin tutvust luua oma naabriga laua all. Rääkisime maast ja ilmast (loomulikult ainult meile, tennistele, arusaadavas keeles). Sain teada, et ka tema tänane päev möödus koolis ja üldse meil oli väga lõbus olla. Ma loodan väga, et me kohtume veel teinekordki.
Ja siis algaski kodutee. Tagasi tänaval olles astusin kogemata poriloikku, minu valge kate muutus hoopis poriseks. Ka omanik oli pahane enda peale ja viskas paar kurjemat sõna. Ma raputasin endalt liigse pori, kuid ikkagi oli olemine väga märg. Õnneks ei pidanud enam palju kõndima, sest bussipeatus oli kohe sealsamas.
Koju jõudes visati mind kaussi ja pesti puhtaks. Juba tunnike hiljem säras mu valge kate jälle ning võisin rahulolevalt mõelda möödunud päevale, mis tegelikult oli päris tore.
Vahvaid jutustusi ootame aadressile noortehaal@delfi.ee!
