Valikute tegemise aeg

Päev muutub üha pikemaks ning päikegi soojendab juba päris tublisti. Kevadesse veniv talv tähendab aga paljudele gümnaasiumilõpetajatele lisaks pingelisele eksamiperioodile ka edasiõppimise-valikute tegemist. Tublid on need, kel varakult siht silme ees ja töödki selle saavutamiseks kõvasti tehtud. Aga leidub palju neidki abituriente, kes küll umbkaudu teavad, mis edasi saama peaks, aga milline eriala või kool valida tuleks, pole veel selgeks saanud.

Valikuvõimalusi ja kriteeriume on palju — kes lähtub perekonna traditsioonidest, kes huvidest, kes võimalikust helgest tulevikust. Ise arvan, et endale tulevast eriala valides tuleks lähtuda oma tegelikest võimetest ja huvidest. Pole mõtet püüda elu eest punnitada juristiks või majandusteadlaseks vaid selle lootusega, et “on küll jama asi, aga küll ma ikka hakkan palju pappi saama!”

Väljatoodud erialade õppimise suure tulususe üle võib pikalt vaielda, olgu vaid ära märgitud, et ülikoolidiplomiga juriste ja majandusinimesi tuleb igal aastal tohutul hulgal koolidest tööturule ja sugugi kõik neist ei teeni sadu tuhandeid kroone. Teiseks on ka väljavaated südamelähedase valdkonnaga tegeledes edukaks ja kasvõi maailmatasemel tegijaks jõuda palju suuremad, kui vaid “helge tuleviku” nimel ebahuvitavat teavet pähe ajanuna. Tõeline huvi ja tahtmine oma erialal tegutseda on see, mis on edukuse üheks eeltingimuseks.

Kui liisk on lõpuks mõnele erialale langenud, ei tasu jääda käed rüpes suurt õnne ootama — edukaks kooli sisseastumiseks on soovitatav teha pisut eeltööd. Kasuks tuleb valitud eriala õppekavaga tutvumine, samuti tasub lugeda ainevaldkonda käsitlevat kirjandust. Siinkohal ei taha ma soovitada asuda raskete ja eelteadmisi nõudvate klassikute kallale — leidub küllalt sissejuhatavaid õpikuid ja ülevaateartikleid. Varasem eeltöö on kasulik mitmeti: esiteks võib selguda, et kõlava nime taga ei peitugi sinu oodatud unistuste elukutse, vaid tegu on hoopis millegi muuga. Sellisel juhul on sul veel piisavalt aega endale uus perspektiiv otsida. Teisalt, kui õpikud ebameeldivaid üllatusi ei too ja erialavalikus kindlaks jääd, on loetud erialased raamatud sisseastumiskomisjoni silmis kindlasti trumbiks, näidates, et tunned aine vastu tõesti huvi ja oled ka aru saanud, millega täpselt tegu.

Sageli suhtutakse ülikooliõpingutesse kui ainuvõimalikku käiku, unustades, et leidub palju huvitavaid, vajalikke ja mis peatähtis — tööjõupuuduse all kannatavaid erialasid, mis ei nõua tingimata akadeemilist kõrgharidust. Oluline on endale aru anda oma soovidest ja võimetest. Kui sul on tahtmist ja annet näiteks inimestele ilusaid soenguid teha, siis ei pea sa tingimata minema ülikooli mõnda suvalist eriala õppima minema “kuna kõik teevad nii”. Õppida tasub seda, mis meeldib ja huvi pakub. Ja kumb on parem: kas olla edukas ja tunnustatud tippjuuksur või edutu ja huvitu nurgaadvokaat?

Palju on räägitud lugusid sellest, kuidas keegi on unistanud Kunstiülikoolis õppimisest, kuid on sisseastumiseksamitele minemata jätnud, kuna enesekindlusest jääb puudu. Usun, et selline käitumine pole õige — kui oled terve elu unistanud maalikunstniku või koorijuhi elukutsest ja annegi nagu olemas, ei tasu “ma niikuinii ei saa sisse” põnnama lüüa. Proovida tasub ju alati, sest kes meist sooviks veel pensionipõlveski juurelda selle üle, mis oleks juhtunud, kui oleks ikkagi katsetama mindud. Proovimine ei võta inimeselt juppi küljest ära, pigem oled hiljem kogemuse võrra rikkam, isegi kui sisseastumine väga edukaks ei kujunenud.

Kuigi erialavaliku näol on tegemist suure ja olulise otsusega, ei tasuks suhtuda sellesse kui millessegi taganemisvõimaluseta, lõplikku ja hirmuäratavasse. Kui ka esimesel korral on valikul “ämbrisse astutud”, on hiljem alati võimalik eriala vahetada. Aga võibolla tasuks eesti noortel hoopis eeskuju võtta skandinaavia eakaaslastest, kes peale gümnaasiumi lõpetamist mõned aastad töötavad, maailmas ringi rändavad ning alles hiljem, kui pisut ilmaelu ja selle võimalusi nähtud ning endaski rohkem selgust saadud, edasi õppima asuvad.