Sel hetkel tundus, et ta oli ainuke maailmas, keda huvitas minu heaolu, hakkas armastus mu sees kasvama. Meil mõlemal tekkisid tunded, millest mööda me enam ei suutnud vaadata. Ta käis läbi lahutuse, see protsess oli valus kõikidele asjaosalistele, nutsime koos valu pärast mida olime tekitanud.

Kuid, miski muutus mingi hetk temas, tundus, et tal oli madal enesehinnang ja mina muutusin rahutuks, kuna kartsin, et ta teeb mulle sama, mis olime ise tema endisele naisele teinud. Ma kartsin seda, aga samas teadsin, et see oleks mulle paras ja ma oleks selle ära teeninud.

Lõpuks saingi teada, et ta oli ka teiste naistega interneti teel flirtinud, samal ajal kui ma olin öövahetuses tööl. Hoop oli valus, maailm varises kokku. Reaalsus hävitas mu muinasjutulise suhte.

Andestasin siiski, kuna uskusin, et ta on vaid eksinud ja ehk on nüüd minu kord teda aidata. Püsisin ta kõrval ja meie suhe käis läbi headest ja halbadest aegadest, mina aga samal ajal palavalt armastasin teda. Mu ainus soov oli, et ma saaksin teda usaldada, kui see täituks siis me elaksime happily ever after.

Mu soov täitus, ta muutis ennast totaalselt, ta hakkas trenni tegema ja leidis sihikindluse oma elus, ta andis kõik oma paroolid ja avas oma maailma täielikult mulle. No more secrets he said. Ja nii oligi, meie elu muutus täielikult, minu unistus täitus ja ma usaldan teda täielikult.

Kunagi varem ta oli mulle öelnud, et ei taha enam abielluda, kuna ta oli seda varem teinud ja see ei lõppenud hästi. See näris mind, kuna mina unistasin abielust. Nüüd, pärast kõiki muutusi, Aprillis, ta tegi mulle üllatuse ja kosis mind. Ta oli kõik läbi mõelnud ja tegi seda maagilisel viisil. Ma vastasin jaatavalt ja nüüd oleme kihlatud.

Näib, nagu ma elaksin unistuses. Kuid mina ja mu veider psüühika ei lase mul kunagi õnnelik olla. Mul on armastav, hooliv, imeline kihlatu, kuid minul on kõhklused...ma ei ole enam endas kindel...mu tunded hakkasid jahtuma kihlumise hetkest ja ma hakkasin oma eksi unes nägema. Ma olin oma eksiga koos 6 aastat ja ta oli mu esimene armastus, olin isegi haiglaselt klammerdunud, kuid löpuks jätsin siiski mina tema, et minna maailma avastama...nüüd ongi mu mure selline, et ei tea, kas need minus on reaalsed tunded mu eksi vastu, vaid süümekad ja kas abiellumine on ikka hea möte? Või on see kõik just seotud vaid hirmuga uue abiellumise ees.

Minu kihlatus on kõik, millest 1 naine võib unistada ja ma hindan teda väga kõrgelt, ja ma armastan teda, aga hetkel kirg puudub meie suhtest. Meie puhul on muidugi äärmiselt positiivne fakt, et me räägime asjadest ja ta teab olukorrast, olen isegi tunnistanud talle et näen oma eksi unes. Ja ma tean, et tal on valus, kuid ta seisab vankumatult mu kõrval ja eile ta ütles, et mis iganes ka ei juhtuks, me ei saa alla anda ja kõike ilusat, mis meil on, lihtsalt ära visata. Ta ütles, et nüüd on taas tema kord mulle toeks olla ja, et saame sest kriisist koos üle. Kirjutan seda kõike pisarsilmil, sest ma armastan teda ja ei taha talle haiget teha ja soovin, et mul oleks võti oma südamesse, mis avaks kõik õiged tunded ja teeks ta õnnelikuks.

Miks ma nii käitun? Miks ma ei võiks meie õnne nautida, kõik oleks nii lihtne, kui mu süda oleks õiges paigas, aga mina vaid piinlen süümepiinades, sest kardan, et mul on tundeid veel minu eksi vastu...? Kas on kuskil põhjus mu käitumisele ja tunnetele ja mida ma peaksin tegema, et endas selgusele jõuda? Tänud, mure kuulamise eest...Gerli, 25.

Dr Noormann: Kihlumine ongi see aeg ja need sammud uue valitud tee alguses, kust saab veel tagasi pöörduda. Kihluse katkemine on mingil määral nagu valele teele astumise tunnetamine, kuid siiski veel suhte purunemine ehk kriitiline hinnang olevikule. Abielu lagunemine on juba käidud teed käimises pettumine ja nihilism tuleviku suhtes. Selleks see kihlumine inimkultuurisse nö prooviabieluna üldse tekkiski. Kihluse aeg pidigi kestma seni, kuni tekkis veendumus valitud elumuutuse õigsuses ja ka vääramatu jõu tunnetamises, et nüüd enam tagasi pöörduda ei saa.

Omal moel on selles ka nukraid toone: kihlusperiood aitab vältida ainult
tunnete kirglikkusele rajatud perekonna tekkimist. Kirglik armastus viib
inimesed kokku, kuid koos ei hoia. Armastus peabki perekonna püsimiseks
tekitama vastastikuse usalduse ja vastastikused kohustused. Ja see ligitõmbeks vajaliku kirglikkuse asendumine argisemana tunduva koos olemise vajaduse ja "harjumisega" ongi selle "prooviabielu" nukravõitu lõpp, kuid tehtud otsuse tuleviku jaoks kindlust pakkuv algus.

Seda seletuseks sinu sisemistele heitlustele. Oma esimest armastust unustada ei tohi ega tegelikult ei saagi. See jääbki kummitama, mida me küll nostalgilisteks mälestusteks tituleerime. Ka lahutatud abielu, kui see pole olnud tingitud just ületamatust konfliktist või vastikusest, jääb painama. Sinuga ju nii praegu toimubki. Sinu alateadvuses valitseb hirm, kas uus abielu polegi järsku eelmisest parem. Jätagi see valik mitte teadvuse, vaid alateadvuse otsustada - naised suudavad seda oma "kõhutunde" abil niikuinii paremini, kui mehed. Teadvus sunnib sind võrdlema olnut olevaga, alateadvus prognoosib tulevikku võrdluses olevikuga.

Jaga
Kommentaarid