"Mind oodatakse juba", võin lugeda su kirjast ning ma ei kahtlegi selles. Kindlasti ootab sind kuskil keegi, kes tähendab sulle palju. Jah, võib-olla Rootsis, võib-olla Ameerikas või hoopiski Hiinas, aga kuskil ta on. Sina oled ju oma üliaktiivse elu jooksul kõikjal käinud ning küllap oled sa ka leidnud selle kõige meelsama, ma ei kahtlegi selles. Vaid üks küsimus jääb mind nüüd jäädavalt painama - mille jaoks siis mina olin? Ka mina tahaksin sind hoida oma käte vahel selles külmas toas. Saaksime siis üheskoos sooja. Ma tean - hoolimata kõigest, mis sinu sees ka head võib olla, hoolimata minu usust sinu naasmisse ning lõputust lootusest, hoolimata minu vihast sinu ja sinu mürgise ning valeliku loomuse üle ning hoolimata sellest, kelle juurde sa praegu tormad, ei tule sa kunagi tagasi.

12.09
Vaatan ikka veel aknast välja. Valge on, kuid siin kõledate müüride vahel on ikka veel külm. Väljas lõõtsutab tuul, mis nii tigedalt puhub puudelt lehti. Varsti tuleb talv ning siis jäängi siia külma kätte. Sama hästi võiksin kohe ära lõppeda, et enam poleks vaeva elada sinuta.

12.28
Olen su kirja mitmeid kordi üha uuesti läbi lugenud ning tasapisi hakkab mulle juba kohale jõudma, see kurb tõsiasi, et ma olen oma haledas elus kõik, absoluutselt kõik, valesti teinud. Esimene viga oli sündimine. Ma poleks iial pidanud siia ilma sündima, sest see halastamatu maailm ei ole halastanud kordagi ka mulle, nõrgale ja kergesti mõjutatavale inimesele. Läbi nendesamuste elu hammasrataste maailma on mind vintsutatud, kuid seda kõike vaid minu enda süül.

Olen lasknud end kõigel halval kaasa viia, naiivselt olen uskunud viimse sõnani õelate kaaskodanike petturlikku juttu. Nüüd olen lõpuks ometi hakanud mõistma, et teist minusugust eluvõõrast isikut pole. Mitte kelleltki pole paluda abi, sest te kõik olete vaid mu vastu. Nagu seesama sügistuul, mis väljas meeletult tormates tõukab vägivaldselt lehti nende harjumuspärastelt kohtadelt puu otsas ning lükkab nad maha, et nad võiksid kuivada ja kõduneda. Niisamuti kohtleb maailm mind, tal pole mind enam vaja. Küll tuleb jälle uus kevad.

13.16
Täiesti ootamatult heliseb telefon. Võtan pihku telefonitoru ning vastan tüdinud häälega inimesele, kes teiselpool telefoniliini julgeb mind praegusel ajahetkel segada mõtlemast maailma üle. Kuuldub hingamist ning toru pannakse ära. Kas see olid sina, mu armas? Nii palju küsimusi jääb õhku rippuma, tuleks sellele juba ometi kord lõpp. Tahan puhata, et kasvõi unes saaks muutuda kellekski teiseks - kasulikuks inimeseks. Valust, lõhnast, kohvist

14.35
Ma mõtlesin kaua järele. Lähen aeglaselt sammudes kapi juurde, kuigi kardan, et ei suuda oma mõtet teoks teha. Mõtetega on juba kord selline asi, et tegudeks saavad nad haruharva. Unistustel pole kohta siin ilmas. Vaid reaalsed teod on need, mis loevad. Mitte keegi ei mäleta sind pärast su surma selle järgi, mida sa mõtlesid, ainult su nii suuremeelsed kui ka pahatahtlikud teod jäävad meelde neile, kes sind kord teadsid ja tundsid, vihkasid või armastasid. Niisiis, kord oma elu jooksul, või siis õigemini selle vinduva surmaeelse oleku jooksul, tahan ma midagi ära teha. Seepärast liigungi vaikselt, ausalt öeldes vaid tahtejõu abil vana eestiaegse kapi poole.

Vasekarva uksenupust tirides tõmban lahti kääksuva ukse ning mulle avaneb vaatepilt riietest, mida juba pikemat aega pole keegi kandnud. Hakkan kõhklema, kas toimin ikka õigesti. Otsustamine on raskem kui kunagi varem, sest varem olen vaid istunud ja mõtelnud. Oleks ma siis mõni ajukangelane, aga kus sa sellega. Minu mõtisklused ja arvamused väljasurevast ja väljasuretavast maailmast me ümber ei huvita ühtki elusat inimhinge. Need hoian ma endale.

Ma vaatan ainiti kapi sisemusse ning valin lõppeks välja üheainuma punase jopi. See paistab välja vana, kuid arvan, et mu arvatavateks tänasteks toimetusteks sobib ta oivaliselt. Kas nüüd just oivaliselt, aga kuidagi kindlasti. Peaasi, et ei läheks õue ilma jopita, sest tuul tuulab ringi, justkui oleks tal kuskile tõepoolest kiire. Külm on. Ka siin toas on tapvalt külm. Maailma lollim leiutis on radiaator, sest see ei tööta kunagi. Pühin jopeselja oma käega puhtaks ning pistan käe varrukast läbi. Seda polegi nii raske selga ajada kui varem arvasin.

Minu ja kaua aega puutumatutena seisnud asjade vahel on justkui nähtamatu müür. Nad ei meeldi mulle, sest tunnen, et keegi, kes neid puutunud või kandnud on, on surnud. Seepärast tekitavad nad mus põlastust ja vihkamist. See on mulle vastukarva, kui keegi, kasvõi tahtmatult, jätab endast sellise jälje, mis järeltulevatele põlvedele ei pruugi meeldida. Avastan imestusega, et jopp sobibki mulle päris hästi. Uskumatu, et ma seda teen, aga nüüd siis lähengi oma korteri välisukse juurde, keeran lahti luku, tõmban eest riivi ning avan selle rohelise ukse, mis viib mind kahtlaselt lõhnavasse koridori.

15.00
Ma olen lõpuks selles hapukapsaste järgi lehkavas koridoris. Jah, hapukapsaste ja millegi veel. Märkan, et seintelt on maha koorunud seal nii kaua seisnud roheline värv. Siin on üldse kõik roheline. Huvitav, mis on nii erilist selles looduse värvis. Siin ei ole ta ju loodus, ta on määrdunud ning inimeste sopased jalad on teinud jälgi nii põrandale kui ka seinale. Veider, aga üks jälg on sattunud ka lakke. Üksik, nagu mina. Teistest eemale tõugatud, kes ma elan nii veidras kohas. Sellegi poolest tahan nüüd kaduda sest põrgulisest alaköetud majast. Sean sammud trepist alla ning hingan vastumeelselt suu kaudu, sest ähvardan lämbuda selle õudse haisu sees, mis on tingitud majas elavatest narkaritest, prükkaritest ning endaga mitte hakkama saavatest võõrkeelsetest vanamuttidest. Maja välisuks hakkab juba paistma. Sirutan käe välja selle rokase uksenupu poole, et avada uks paremale elule.