Sulgen aeglaselt oma silmad ning üritan meelde tuletada su nägu - kitsas nina, suurepärased näojooned. Ning silmad - kes suudaks kirjeldada su silmi, neid sügavaid, kuid keevaid pilke, mida saatsid mu poole; pikki ripsmeid, mis oma lopsakuses mõjusid välgutades kui magnet mu suhtes; seda sära, mis oli su silmis noil hetkil, mil olid minugagi õnnelik, siis, kui suutsin sind naeratama panna. Pärast ilusaid momente said sa aga alati kurjaks, tahtsid ära minna ja ütlesid, et ei peaks siin olema, et see on koht, mis loodud vaid minusugustele inimestele. Siis läksidki sa alati tööle, kuid tihti tulid ka tagasi. Võib-olla möödus pikk aeg, nädal või paar, aga sa naasid ning olid jälle heas tujus.
Alati olid isesugune - vahel mõistev ja hell, siis jälle külm ning eluvõõras. Eluvõõras sel juhul, kui mina olen su elu. Su elu ainus mõte, su parem käsi ja su südame võtme hoidja. Tegelikkuses olid sa aga eluvõõras vaid sel hetkel kui hoidsid minu kätt. Nüüd oled sa elukeerises tagasi ning ilmselt minu juba unustanud. Ka mina tahaks sind unustada.
15.46
Olen unistanud terve igaviku. Enam ma seda ei tee. Nüüd on lihtsalt valus. Valus ja külm. Tunnen, kuidas mu silmile laskub kuuma verd ning olemine on kõikuv. Tea, kas suudangi ärkvel olla. Seesuguse piinava valuga ei tohiks üldse elada, see peaks olema keelatud seaduse ja jumalakäega. Siiski kõrvetab mind valu seljast, kätest jalgadest ja peast. Igalt poolt. Tahaks nüüd haiglasse. Seal oleks kõik teistmoodi, puhas ning mitte verine, nagu siin.
Näen veidi ringi, kuigi olen tohutu jõuga pikali paisatud. Siin on asfalt, värvunud tumepunaseks mu verest, kaugemal on puud ning keegi seisab mu kõrval. Näen ta jalgu, mis tunduvad tohutud. Ilmselt ei liigu too mees, või kes iganes ta ka poleks, üldse, seisab paigal kui post. Kutsuks siis vähemalt kiirabigi. Ehk juba kutsuski. Mina ei tea enam midagi, sest olen ka selles juhtumises tühi koht. Mingil viisil huvituvad minust inimesed, kes seisavad seal kaugemal, tean, et seal on keegi. Tegelikult nad aga minust ei hooli. Ma ei jaksa enam.
16.01
"Surnud, te jäite hiljaks," lausub täidlane habemes bussijuht ning astub kaugemale surnukehast, mis tekitaks igaühes kõhedust. Laip pannakse kiirabitöötajate poolt surnukotti ning toimetatakse autosse. Bussitäis inimesi vaatab uudishimulikult aknast välja, kuidas sündmuskohale ilmub politsei ning hakkab küsitlema närvis bussijuhti. "Kuidas see juhtus?" pärib mundris mees habemikult ning jääb ootama vastust, et see siis üles kirjutada.
Kõhklevalt otsustab bussijuht siiski vastata: "Ma ei märganud teda küllalt kiiresti. Sõitsin bussiga just umber nurga ning kui nägin, et ta lihtsalt tee peal seisab, oli juba liig hilja. See õnnetus oli ta enda süü ka, sest milline normaalne inimene seisab nagu post tee peal ees kui buss tuleb. Ma isegi tuututasin talle, aga hoolimata mu äkilisest pidurdusest jäi ta siiski alla." Korravalvur silmitseb habemikku uuriva pilguga ning küsib veel ühe küsimuse: "Kas tundsite seda meest?" Bussijuhil on vastus varuks: "Ei tundnud, kuid tean, et ta elas siinkandis. Ta oli inimene, kes ei tahtnudki elada."
