Vanem peaks süvenema lapsesse endasse, mitte ainult tema välistesse tegudesse
Minu vanemad on 15 aasta jooksul mind palju aidanud ning tänu neile ma hätta pole veel jäänud. Muidugi on olnud ka mitmeid mõõnaperioode, millest algul on näiliselt võimatu üle saada. Aga üldjoontes seostuvad mul nendega pigem head mälestused. Kui ma väiksem olin, võtsime perega palju asju ette ning avastamisrõõmu oli palju. Nüüd on aga elutempo muutunud ning suuremaid tegevusi ette pole võetud.
Teisme-eas võibki tunduda nagu vanemad oleksid lihtsalt olemas, aga samas midagi ei muutu ning elu läheb samamoodi edasi. Internet, sõbrad ja muu – kõik need tegurid on mõjutanud lähedastega harvemini läbikäimist. Ning ka vanematel võib olla palju tööd ja vähe aega. Aga lõppude lõpuks tunnevad nad end ikkagi ühtse perekonnana, mis siis, et aeg oleks justkui kaduma läinud. Veel saab juurelda selle üle, kas vanemad tunnevad uhkust või on meeleheitel oma võsukeste pärast. Lugedes päevauudiseid, tundub, et meedia leiab kõik need meeleheitlikud vanemad ning raskemad lapsed enne üles kui teised.
Ma tunnen ise ka, et sukelduks iga õhtu arvutisse ning räägiks paar sõna, mis vaja, aga vahest on jällegi tore teises toas istuvat ema külastada ning vastata paarile küsimusele või paluda abi koolitööga. Seega, iga laps, isegi ilma hea tunnistuseta, väärib hoolivaid ning mõistlikke vanemaid, kes oskavad häda korral abi leida ning süveneda lapsesse endasse, mitte ainult tema välistesse tegudesse. Nii võivad nad mõista kõike tegelikus valguses ning kiiremini abi leida mõnele probleemile või konfliktile. Ja nooruki-iga on tõeliselt lühike, et seda rikkuda halbade suhetega. See aeg tuleks individuaalselt igal ühel leida, et rääkida oma mured südamelt. Vaja oleks tekitada selline side, et mõned asjad ei tunduks rääkides piinlikud ning abivajaja saaks ka abi.
Armastage oma vanemaid ning hoolige neist nii kaua, kui nad teil on, sest abi on ju palju kergem leida siit samast!
