Sain hiljuti 19, suve hakul anti ka gümnaasiumi lõpudiplom kätte. Ma isegi ei varja, et olen õppimisest väsinud. Kõrini on, tahaks midagi muud teha. Õppida jõuan ju tegelikult terve elu, kuid ringi reisimiseks on noorus ja just see vanus parim. Mul pole tegelikult ka õrna aimugi, kelleks üldse tahan saada — poliitikuks, õpetajaks, reisikorraldajaks? Nii erinevate asjade vahel mu mõtted abituriendina jooksidki.

Paar sõbrannat sõidavad sügisel Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Neil on plaanis kauemaks ära jääda, tööd otsida. Kui sealkandis töötades raha kõrvale pandud, siis ehk Aasiasse põigata. Ideaalne plaan, tahaksin ka minna. Usun, et aastake võõrsil aitaks mul üleüldiseid sihte paremini paika panna. Ka õppimise osas. Paraku jääb see mu soovunelmaks.

Vanemad: meilt sa raha ei saa

Isa on mul firmajuht, ema kõrgel kohal ühes haiglas. Lugupeetud ja toredad inimesed, aga äärmiselt konservatiivsed. Ja nõudlikud absoluutselt igas asjas! Olen peres ainuke laps. Mulle on kogu aeg korrutatud, et pean ikka tubli ja tark olema, siis ehk saan isa firmas kanda kinnitada. Vahepeal muidugi emale tuli mõte, et peaksin hoopis arstiks hakkama. Arghh. Valikuvabadus või nendepoolne küsimine, mis ma ise teha tahan, on olnud viimane asi üldse. Kui juunis rääkisin, et sooviksin minna reisima, siis oli esimene vastukaja: sa teed nalja? Selle üle veidi mõelnud, arvasid nad, et võiksin ikka enne midagi Eestis õppida, siis välismaal end täiendada — näe, saaksin ka reisida. Uskumatu tundus nende jaoks püüdlus, et läheksin Austraaliasse puuvilju korjama. See on vanemate hinnangul matslik ja absurdne. Ilusa jutu kõrvale toodi ka välja, et ega nemad seda sendigagi toetaks. Oleksin vaid pere häbiplekk.

Realistlikult mõeldes sain muidugi ka aru, et nende toetuseta ei saa ma ka puhtfinantsiliselt Austraaliasse sõita. See suvi võin ju Eestis töötada, kuid reisiraha selleks kokku ei saa. Ja olen küll isepäine, aga kas või alateadlikult ei taha ma ikkagi vanematele pettumust valmistada.

Ajuloputus viib ärijuhtimist õppima

Ajuloputuse peale viisin siis oma dokumendid paari kooli, sain sisse ka. Kirjade järgi olen nüüd ühes koolis ärijuhtimise eriala esimese kursuse nimekirjas.

Šampusepudeleid ma just ei ava, kahju on pigem.

Ma võin küll üritada vanematele selgeks teha, et see, et kui ma ülikoolis miskit õppima hakkan, ei tähenda, et ma seda kohe armastama hakkan. Kuid kasu sest jutust pole.

Loodan, et lapsevanemad, kes siin minu mõtteid loevad, nõustuvad, et oma lastele ei saa midagi peale suruda. Valikud tuleb igaühel ise teha. Kui seejärel vitsad peksavad, siis peksavad.