Kokkuvõtvalt tunnevad tänapäeva kodanikud kõige enam puudust odavast kaubast, tervishoiusüsteemist ja positiivsusest. Viimase all peetakse silmas nii meedia üldist suhtumist kui telesaadete ja multifilmide tonaalsust. Väidetakse, et tööriistad kestsid kauem ning olid parandavad, et inimestel oli suurem liikumisvabadus, sest ida poole oli väga odav reisida ja mis peamine, tasuta kõrgharidus, kindlustatud elu- ja töökoht võtavad mõned, tundub, et lausa silma niiskeks!

Kommentaarid:

1) "tunnen igatsust armsate, teravmeelste ja lapsesõbralike vene multikate järgi. samuti emana on mul tõeliselt kahju, et minu laps ei ole näinud armsaid mõmmi-aabitsa saateid. samuti meeldis, et nõuka ajal oli kodumaa armastus, oma kultuuri ja keele austamine oli pop. nüüd on aga ainsaks väärtsuhinnanguks raha, eesti keele rääkimine varsti häbiasi!"

2) "tahaks ilma lisanditeta suitsusinki ja maapiima. igatsen tagasi Eesti külasid. tuleb välja, et venelaste hävitustöö maaelu kallal oli nohu võrreldes sellega, mis praegu toimub."

3) "Tasuta arstiabi (eriti hambaarstiabi) - vot sellest tunnen küll puudust! Samuti tasuta trennid, huviringid lastele."

4) "Lastevorstist, mis süüa kõlbas. Toasoojast, mis midagi ei maksnud. Elektrist ja bensiinist, mida pea muidu sai."

5) "Kõigepealt madalatest hindadest, turvatundest tuleviku suhtes, optimistlikust meediast. Me saime tudengi ajal (kui õppevõlgasid ei olnud) korralikku stippi, millega sai peaaegu ära elada, ei mingeid õppelaene ega tasulist õpet!"

6) "oli mis oli, aga koht, kus elada, oli kõigil olemas.Pankade ees küürutada polnud vaja. Oli pidu, siis kõigil oli söök- jook laual. Defitsiidi muretsemine kuulus elustiili juurde. Ka töökohti jagus kõigile."

7) "Ahjusoojast prantssaiast, 7 kopikalisest Eskimost, väikestest kinodest üle Tallinna, kus sai ühe piletiga mitu ringi vaadata, Viru hotelli all olevast grillbaarist linna parima grillkanaga, super heade "vanakooli" näitlejatega Draama-ja Estonia teatrist, kus sai pea kõik etendused ära vaadatud....lasteekraanist ja Tädi Ruti lugudest.."

8) "Veneajal oleks olnud juba kaks aastat pensil, oleks hoidnud rõõmuga lapselapsi, tegelenud hobidega ja oleks käinud ka veel tööl poole kohaga, OLEKS TUNDNUD ELUST RÕÕMU! Praegu teen ränka tööd miinimumpalga eest ja üks päev kuus on rõõmupäev/nutupäev/palgapäev ja ülejäänud päevad nuputan, kuidas hakkama saaks, et elus oleks mina ja minu lapsed ja lapselapsed!"

9) "1. Pirita-Kose-Kloostrimetsa võidusõidud.
     2. Polnud avalikke narkareid ja homoseksuaale.
     3. Rahvas oskas ise rohkem teha ja hakkama saada (sest poes polnud)
     4. Mingigi kord koolides. Õpilased ei saanud õpetajaid terroriseerida.
     5. Polnud agressiivset feminismi.
     6. Austati pereväärtusi."

10) "Elu oli muretum. Homset päeva ja Maksuametit ei pidanud kartma. Sai õppida ja töötada ja elada. Igatsen koolilaatade aegseid varahommikuid, kus me ootasime sabas, et saada 6-sed vildikad ja valged hiina ketsid. Igatsen seda tunnet, kui hea oli saada midagi välismaist ja oma ja kuidas ei raatsinud seda kasutada...mu peika tõi mulle paaril korral välismaa seebid ja Pondsi kreemi, see oli alles õnn. Seebid olid kapis kaua-kaua, enne kui sai nad ära kasutatud. Pondsi näokreemi lõhn on siiani meeles. Asju osati hinnata, kõik tuli vaevaga kätte. Nüüd ei oska inimesed midagi tahta, kõik on olemas. Ei kõlba see ega teine. Tahetakse aina ilusamaid, suuremaid, uhkemaid asju... Meeldis see, et bossid elasid ise ja lasid oma töölistel elada. Meeldis, et lapsed said ametiühingu rahadest igal aastal laagritesse. Igatsen vanapaberikogumisi, kus auhinnaks olid tordid ja raamatud. Tammetõrude korjamise võistlusi ja komsomolilaagreid, sest seal oli põnev ja huvitav. On palju, mida igatseda, aga peamiselt igatsen homse päeva kartuse puudumist ja hingerahu. Oli töö, oli elamine, oli palk ja saadi hakkama. Nüüd on ikka väga paljudel meie inimestel vaesus peres ja see ei huvita meie valitsust. Ja see ei ole enam kurb, see on juba vastik. Ja mida päev edasi, seda enam olen veendunud, et mu lapsed peavad minema mujale, sest siin ei ole neil tulevikku!"

11) "Puudust tunnen elementaarseist, kuid tänapäeval erakordseslt defitsiitseist asjust: elamiseks ettenähtud elamispinnast ja regulaarsest täiskõhutundest.Need omal ajal nii elementaarsed asjad on meie vaba Eesti ajal täielik luksus. Vabadus tõi kaasa tööpuuduse. See tekitas kommunaalmaksete võlad, need omakorda aga muutsid võimatuks korteri erastamise. Teine vaba Eestiga kaasaskäiv nähtus on pidev nälg ja tühja kõhu tunne. Kui 90-dail polnud töökohti saada,siis nüüd tööd nagu oleks ,aga üle miinimumi ei maksa küll keegi. Keskmine eestlane ei ole statistilist keskmist palka oma unes ka mitte näinud. Enamus sellest sajast tuhandest, kes vabariigi algusajal vabalt tänavale lennutati, on praeguseks juba tänu ebainimlikele tingimustele teispool reaalsust-igaveses õnneriigis. Seal on katus peakohal ja puudub näljatondi näpistus. Need on elementaarsed vajadused, mis tänapäeva vabas Eestis on kahjuks nii vähestele kättesaadavad!"

12) "Igatsen tuubis marmelaadi, see oli väga maitsev."

13) "Nõukogude okupatsioonist tahtsime välja sellepärast, et arvasime kahjuks ekslikult, et Eesti iseseisvus toob meile muretuma, mugavama, odavama ja ilusama ümbruskonnaga elu.
Keegi meist ei teadnud ega kujutanud isegi ette, mis töötus, kodutus, prügikasti inimesed, nälg, esmatarbe esemete puudus, mure arstile pääsemise pärast tasuta, järjekordadeta (arstid tegid tasuta kodu visiite), mure kõrgete kommunaalmaksete pärast (elekter, küte, vesi-kanal, prügi, telefon kõik kokku alla 15 % üheinimese netto töötasust), mure kalli autokütuse pärast, mure koolihariduse pärast, sportimisvõimalused (tasuta, varustus+inventar tasuta), huvialaringid (tasuta, varustus+inventar tasuta), täiendkursused (tasuta, varustus+inventar tasuta) jne. Psühholoogiliselt on sattunud suur osa meie tublisid inimesi iseseisvusajaga suurde ebamugavustesse, kui mitte ütelda, et lausa õudusunenäkku ja seda eriti maakohtades. Kas lihtinimene tahtis ja on ikka sellise ebavõrdse vahetuse ära teeninud?"

14) "Parem küsimus oleks hoopis see, millest ma puudust ei tunne? Tõepoolest - sellele küsimusele vastata ei oskaks. Kaljavaadid, limonaadiautomaadid, Fanta ja Fiesta joogid, Kajaka-nimelised batoonikesed, südamlikud ja alati õpetliku sisuga multikad - see on vaid tühine osa sellest kõigest, mida ma taga igatsen. Tahaks veelkord elada linnas, kus poleks klaasist monstrum-maju, kümneid pankasid, ja meeletuid autodehorde... tahaks näha liikumas klassikalisi mossesid-ladasid, kollaseid ikarusse ja triibulisi LAZ-e... tahaks näha sipukates imikuid, igaüks erineva tooni ja tegumoega, lapsevankrites... tahaks sõita ühest Eesti linnast teise huvireisile, tahaks näha lapsi mängimas peitust ja luurekat, ronimas üle aedade ja algklassiealisi tüdrukuid jalutamas nukuvankritega linna peal ringi...tunnen puudust turvatundest ja muretusest homse päeva ees-kas on ikka veel töökoht alles, kas ikka jõuad veel kütte või elektri eest maksta ,kas sind ei ähvarda tänavale viskamine, sest sa ei suuda maksta oma kodu tarbeks võetud laenu...jah, see oli aeg, mil kõigil oli töö ja kodu. see oli aeg, mil kõik said oma töö eest sellist palka, et said maksta maksud ja ka süüa, isegi väljas - piimasaalides, sööklates, restoranides, kohvikutes. ma igatsen seda aega ja tõesti, miski ei teeks rohkem rõõmu, kui ärgata ühel hommikul taas sellesse maailma, kus oleks olemas kõik see, millest ma tihti vaid und veel näen!"

15) "Keegi ei igatse nõukaaega tagasi, vaid pigem muretut noorusaega! Kummalisel kombel olime näiteks Soome kultuurieluga rohkem kursis kui praegu, sellest Soome MTV3 vaatamisest tunnen puudust!"

See oli vaid käputäis meenutusi, kokku laekus neid sadu.

Tundub, et Eesti rahvast on vallanud nõukanostalgia!