veerg


Eestis on saanud tavaks, et kui edukas keskealine mees on soetanud endale viimase peal auto ja merevaatega villa, siis varem või hiljem jõuab järjekord ka naise kätte. Vana neljakümnendate künnisele jõudnud mudel vahetatakse välja uuema vastu. Tavalisel

Eestis on saanud tavaks, et kui edukas keskealine mees on soetanud endale viimase peal auto ja merevaatega villa, siis varem või hiljem jõuab järjekord ka naise kätte. Vana neljakümnendate künnisele jõudnud mudel vahetatakse välja uuema vastu. Tavaliselt me tunneme neile keskealistele daamidele kaasa. Ent mõelgem, kakskümmend aastat on need naised saanud siiski nautida kindlustatud elu, ja pärast lahutust neile mõned miljonid kaasavara ikka jäetakse. Olla maha jäetud mingi luuseri poolt, kellega pole isegi mitmesajaruutmeetrist lossi jagada, on ikka hulga õudsem lugu.


Armukestest teiseks abikaasaks tõusnud beibede tulevik pole sugugi roosilisem. Kahekümne aasta pärast on nad samamoodi keskealised üksikud naised nagu nende eelkäijad praegu. Mis seal vahet, kas jääda üksikuks lahutuse või abikaasa surma läbi. Või kas tõbise vanaäti põetamine pole isegi hullem kui olla noor ja lõbus lesk?

Nii et mõlemad abikaasad, nii esimene kui teine, saavad tegelikult sama: umbes kakskümmend aastat oma mehe kõrval. Esimesel juhul pole esialgu vast rahaga veel väga priisata, see-eest on abikaasa noor. Teisel juhul saab naine rahalises mõttes kohe järje peale, aga eavahe tekitab kahtlemata probleeme. Maitseasi, kummad plussid-miinused valida.


Kuna umbes 40ndate keskpaigaks jääb naine nii ehk naa üksi, siis peaks hakkama selleks juba varakult valmistuma. Kui lapsed on kooliealisteks kasvatatud, tuleks lasta mehel endale osta mõni putiik või ilusalong. Tuleks ühineda mõne heategevusklubi või seltsiga. Edasi peaks kujundama endast mehest sõltumatu seltskonnategelase, et kui mees ükskord ühel või teisel viisil lahkub, ei lakkaks kutsed avamistele ja tähtpäevadele. Ühesõnaga — loo endale oma, mehest sõltumatu elu veel temaga koos olles!

Elo Odres,

ajakirjanik