Ajakirjaniku laual on palju kutseid. Vahel on tunne, et võiks 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas tiirelda erinevatel üritustel: avamistel, piknikel, esitlustel ja pärastlõunastel vastuvõttudel. Paljusid meid kroonikalasi ähvardab krooniline diplomaa
Ajakirjaniku laual on palju kutseid. Vahel on tunne, et võiks 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas tiirelda erinevatel üritustel: avamistel, piknikel, esitlustel ja pärastlõunastel vastuvõttudel.
Paljusid meid kroonikalasi ähvardab krooniline diplomaatide haigus — randmeradikuliit, mis saadakse külma šampuseklaasi hoidmisest.
Kõikjale tõesti ei jõua. Töö ei saa ju muutuda isiklikuks eluks. Ikka üritan seda rallit kaasa teha, et rääkida erinevate inimestega, kellel muidu niikuinii pole aega suhelda. Kõigil ju kiire ja kohustusi palju. Ja et saada kätte seda, millest lõpuks lugu kirjutada, tuleb vestelda palju laiahaardelisemalt. Eile rääkisime muu seas Hansapanga fondide investeerimisstrateegiatest turulanguse ajal. Kuulsime, et Oliver Kruuda müüb peatselt Tallinna Piimatööstuse, arutlesime, millal Marcel Vichmannil valmib büroohoone… Üks isamaaliitlane tahtis, ja nagu ei tahtnud ka minuga rääkida pärast Postimehes ilmunud arvamuslugu. Nad ju solvuvad kohutavalt, kui astuda maailmavaatelisse diskussiooni. Üldse on Eesti poliitikud väga õrnahingelised, sõltumata erakonnast. Tuttav fotograaf Erik pihtis oma Mini sõiduautost, mille peale ta on suutnud kulutada hunniku kroone. Muide, ta sai ka lapse ja oli selle üle väga õnnelik ning arutas, et ühetoaline jääb nüüd kitsaks. Siis naeratasin veel Hetile ja Maretile ning rääkisime Viktor Siilatsiga suuresti mitte millestki.
Ma ei tea, mida kõike veel täna kuulen ja räägin. Tean, et mingi kell peaks jõudma ka koju, sest homme on jälle päev. Pojale lasteaeda järele mineku juba lükkasin enda õlult ära. Nüüd on natuke piinlik.
Paavo Kangur
