Läinud nädalal käisin avamas Tallinki hotelli reisisadamas. Üritasin sinna jõuda nagu kokkuhoidlik turist — jalgsi. Esimesed meetrid Viru Keskusest sadama suunas kulgesid mõnusalt. Otsustasin «lõigata» läbi värske Foorumi kaubandustänava, kuid Ahtri tänava poolne ots oli suletud. Seega tuli minna mööda kitsast Hobujaama tänavat. Seal tulid vastu esimesed turistid oma ratastega reisikohvreid ebainimlikes tingimustes järele vedades. Selle katsumuse eest vääriksid nad vähemalt kotkaristi viiendat järku. Seejärel järgnes väga ebamäärane Ahtri tänava ületus ning ma ikka nagu ei jõudnud kuhugi välja. Ülesküntud muru ja muu taoline ebamäärasus ja taradega piiratud ehituskrundid.
Admiraliteedi basseini ääres, mida võib-olla nimetatakse Kuunari tänavaks, sai minu vaev tasutud. Ma tundsin alanud kevade lõhna, mida õhkas päikesepaistel kuivav porine mülgas. Siia võiks ju kunagi tulla pealinna atraktiivsemaid äritänavaid vaatega merele. Need ruutmeetrid Tallinnast maksavad hingehinda, kuid siinne heakorrastus ei ole märtsipommitamise ajast 1944. aastal suurt muutunud. Üks linnapea joonistas isegi kunagi Vabaduse väljakule lilled — hea aknast vaadata. Kuid sellega lõpeb ka linna hoolitsus tallinlase või linna külalise suhtes. Vabandust, liuväli oli ka mõnus leid. Ülejäänuga peab tegelema paratamatult erasektor.
Nii jõudsin poriste saabastega lõpuks hotelli avamisele. Külaliste hulgas tekitas furoori basseini keskele paigutatud pissiv poiss, vist veidi suurem ja kindlasti kuldsem Brüsseli omast. Mõnele meeldis, mõnele mitte.
Paavo Kangur
