Lapsepõlves oli mul pisike kummist hobune nimega Truu. Mäletan tänini, et mängisin ühel suvepäeval köögis, kui vanaema Hilda saabus külla ja ulatas mulle valges paberis kingi. Sealt tuli välja tore pruunikas hobu, kellest sai pikaks ajaks minu talisman. Truu kaisus ma uinusin ja ärkasin. Ta oli minu lahutamatuks kaaslaseks, kellega me pidasime maha imepäraseid vestlusi ja kes käis kõigil reisidel minuga kaasas. Muide, tal õnnestus ära näha isegi Berliini müür...
Mu ema meenutab senini, kuidas kord Pärnus autos olles pistsin hüsteeriliselt huilgama, sest avastasin hirmuga, et Truu oli rannakohvikusse jäänud. Isa pidas auto kinni ja mu vanemad polnud iial näinud mind nii kiiresti jooksmas…
Aegamööda on mu talismanid muutunud. Kunagi leidsin tänavalt klaasist kiviga sõrmuse, siis kandsin jälle pisikest nahast kotikest kaelas. Loetelu on lõputu...
Kui vahel arvatakse, et kaitsvad ja õnnetoovad talismanid või amuletid on üks «pisikeste plikade värgindus», siis tegelikult nii see pole. Kurikuulus ja pururikas Kreeka laevandusmagnaat Aristoteles Onassis oli äärmiselt ebausklik. Kui tal mõnda ülikonda, lipsu või kingapaari kandes äritehing õnnestus, tahtis ta tingimata ka järgmine kord samad esemed selga panna. Nii oli paljudele Onassisega kohtuma tulnutele üllatus, et miljardär kandis ikka üht-sama ülikonda...
Tänases Kroonikas leiad meie uue rubriigi, mis räägib just talismanidest. Esimene, kes oma õnnetoovaid esemeid meile tutvustab, on Vanilla Ninja lauljatar Lenna Kuurmaa. Kui tavaliselt öeldakse inimeste kohta «õnnesärgis sündinud», siis Lennal on lihtsalt oma õnnesärk...
Ah jaa, mis sai Truust! Tahtsin selle paar aastat tagasi oma sõbranna tütrele kinkida, kuid too leidis, et eelistaks kulunud kummihobusele roosas kleidis Barbiet... Nüüd on mul hea meel, et Truu on mul ikka alles.
STELLA K. WADOWSKY
