veerg


 
 
Õppisin laskma kümneaastaselt Saaremaal. Ühel mehel oli kaasas õhupüss ja päevast päeva toimusid kuuri seina ääres laskevõistlused. Pudelitele, purkidele, rääkimata märklaudadest, sai lakkamatult tuld antud. Igas lõbustuspargis oli tol ajal ka tiir ja ega ma neistki suutnud mööda käia.

Nüüd õpib Männiku lasketiirus laskma presidendipaar. Käisin seal ka ise kord endise kaitseväe juhi Tarmo Kõutsiga kõmmutamas. Kõige lõpuks võttis mees kotist välja oma jahivindi ja tegi ka sellest paar pauku. Silitas relva veidi ja pani siis kotti tagasi.

Ma ei usu, et presidendipaaril oleks Eestis otsest ohtu. Eesti ei ole Iraak, kus pommid plahvatavad isegi parlamendi sööklas. Pigem teevad nad sporti ajaks, kui Ärma talu hoovist tuleb välja hirmutada mõni marutaudis kährikupoiss või eksinud karuisand.

Relvad on ju ka ahvatlevad. Laskesport on mõnus ajaveetmise vorm ja pakub unustust igapäeva probleemidest. Samas ei ole ma kindel, kas igast lauljast, sulesepast või ärimehest peab saama kaitseväe reservleitnant. Selles on midagi eputavat. On ju tore meestega korra metsas käia ja veidi harjutada, kuid kas selle tulemusel sünnib ka sitke kahuriliha? Kuid mingi kogemuse see annab, kas või harjumuse kaitseriiv maha võtta või õige käeasendi püstoliga laskmisel.

Mulle meeldib palgaarmee idee, meenutades näiteks filmi «Seitse samuraid», kus profid tapsid algajaid, nagu niitnuks heina. Muidugi väga muretsema ei peaks. Algajad tapetakse esimeses lahingus ja nõnda vaikselt tegijad välja sõelutaksegi. Kõige kiiremini tapab muidugi tuumapomm. Sel puhul aga võitjaid ei ole.

Paavo Kangur