Vahel tundub mulle, et elu on pikamaajooks. Vahel on raske ja tuleb vahet pidada ning siis jälle edasi panna. Sama võib öelda ka abielu kohta. Mõned pakuvad, et abielu on pigem nagu kalapüük. Minnakse suurte lootustega merele või randutakse jõe ääres, aga pärast ikka kotis särjed.
Kalapüügiloogika kuulub minu arvates pigem õhtuste teleseriaalide «Nip/Tuck» ja «Jalgpallurite naised» maailma, mis kirjeldab lakkamatut väljapressimiste rida. Ikka üritatakse seal kelleltki kolme–nelja miljonit ebaõnnestunud suhte katteks välja nõuda. Kuid kalaloogika on jõudnud ka Eestisse. Konksu otsa tuleb panna rasvane uss või sädelev lant ning minna merele oma piraka järele.

Mehepoegi viib edasi viienda seeria bemar, noori daame küünte ja juuste pikendused ning silikoon.
Edasi tuleb leida ohver, tema pea sassi ajada ja õigel hetkel lõigata. Tuleb siis kas idülliline abielurand või lohutuspapp. 

Võib-olla olen ma primitiivselt loll, aga ma siiski usun, et naistel ja meestel on sisemine vajadus täita oma soorolle. Kunagi oli ju perekond majandusüksus, mis võimaldas kõige kergemini järglasi üles kasvatada ja maailmas hakkama saada.

Traditsiooniliste väärtuse purunemise aegu on muidugi mudel muutunud. Või eksisteerib traditsioonide mitmekesisus. 

Üks kõige tavalisemaid abielulahutuse põhjuseid on naise väide:  minu mees on/oli jobu (loe: teenis vähem raha kui keegi teine ja üritas piirata naise väljaminekuid). Mees aga võib kiita-ihaldada kellegi teise tisse või närvikava. Kuid võib-olla tehakse ainult lühiajalisi plaane, sest nagu ütlevad finantsturgude eksperdid: üle kuuekuulistel prognoosidel puudub mõte. Muide, tänases numbris on meil Hiiumaa-eri. Käisime kohal, ja seal näkkas mul kenasti, kala loomulikult!

Paavo Kangur