Vaatasin Vanemuise külalisetendust «Sekstett a la carte». Abielupaaridele, kes elanud koos vähemalt neli aastat, pidi see olema kohustuslik, teavitas teater, tsiteerides Anton Tšehhovit: «Sõita oma naisega Pariisi on sama, kui sõita oma samovariga Tuulasse.»
Tänases Kroonikas sisaldub stoori: Jaan Toots on Kersti juures tagasi ning suhted Katiga jahtunud. Miks ka mitte. Armukesega koosellu astumise suuremaid probleeme on klassikute arvates selles, et sa kaotad nii oma naise kui ka armukese. Kui viimasest saab abikaasa, mis siis edasi? Teed talle lapse ja üritad taas üles ehitada mõnusat pesakest, teades, et suure tõenäosusega lõpeb see nagu alati. Teleajakirjanik Andres Raid on seda asja proovinud ligi kümme korda, ja temast sai filosoof.
Armumisest pidi saama tüütu rutiin ja kohustus teenida ja meeldida ning parandada elamistingimusi. Nii väidavad suhteajakirjad, viidates organismi biokeemilistele protsessidele.
Kuid mis selgus etenduses, kus Pariisi luksusrestorani õhtusöögil kohtuvad kuus mitte enam verinoort inimest, seejuures kõik on endised — abikaasad. Kolm meest ja kolm naist. Esimese vaatuse lõpus lahkus suur osa vaatajaid löödud nägudega, sest sõnum oli: võib olla ainult kaks pandakaru Londoni loomaaias on õnnelikus abielus, ülejäänute jaoks on see kättesaamatu unistus. Teise vaatuse järel oli märgata vaatajate nägudes rahulolu… Sai aimatavaks, miks Jaan on Kersti juures tagasi. Mälu on ju valikuline.
Muide, golfi green cardi tegin ära. Oli kolmepäevane kursus, üks neist päevadest möödus lausvihmas. Kohati oli 200meetrine löök käe sees.
Paavo Kangur
