See oli mu teine jalgpallimäng suurelt staadionilt nautida. Esimest korda sattusin ootamatult sündmuste tulipunkti, Meistrite Liiga finaali, maikuises Ateenas. Täiesti algaja jalgpallihuvilisena ei teadnud ma seal ürgmeeletus rahvamassis mängu vaadates, kas olla Itaalia vuti fänn ja Milani-usku või rohkem Liverpooli poolel. Teadmised tulevad ikka ajaga. Nüüd laulan päris kindlalt koos Liverpooli fännidega kõigile tuntud «Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib» viisil: «Steve Gerrard Gerrard, He kicks the ball 40 yards! He’s better than fat Lampard! Steve Gerrard Gerrard!»
Eesti-Inglise jalgpallipeol Wembley’l valdas mind juba vana jalgpallihundi tunne. Pressirõdu ja lounge oli sisustatud oivaliselt — kõige parem vaateplatvorm tribüünil, igaühel laual väike LCD-ekraan mängu paremaks jälgimiseks, isiklik internetiside ja soe toit ning joogid pealekauba. Spordiajakirjanik olla on puhas rõõm!
Tajusin, et eestlased suhtuvad inglise jalgpalli suure sümpaatiaga. Seda näitas kohalesõitnute arv — 1800 inimest ja tõsiasi, et kuigi inglased olid meie vastu, elasime nende mängulegi tahes või tahtmata kaasa. Kasvava vaimustusega jälgisin oma uut lemmikut, vutiime Gareth Barryt, just sedalaadi mängijat, kellest kõik meeskonnad unistaksid — oivaline jalkaisand, kes suudab kamba treenitud mehi meeskonnana tegutsema saada.
Nii mõnedki korrad tuli pisar silma. Siis, kui laulsime püsti seistes Eesti hümni ja «God Save The Queeni», ning ka siis, kui meie meestest kaks korda lihaselisemad briti gladiaatorid suuremeelselt teise poolaja väravad löömata jätsid.
Sport on kirglik meelelahutus, vaatemäng, mis pakub naudingut ja kaasaelamisrõõmu. Seda kõike sai Londonis Wembley staadionil taas kord kuhjaga. Emotsioone jätkus kogu öö nii kohalikku Eesti Majja, Londoni metroodesse kui ka kindlasti kodudesse, kus teleripildi vahendusel mängust osa saadi. Vaata meie reportaaže jalgpallipeost ja tantsutähtede retkest Londonisse lk… ja …
INGRID TÄHISMAA
