Vend loob must närvihaige kuvandi. Miks ta mind ei armasta?

Mure: Tere! Mul on kaks vanemat venda. Üks on juba täiskasvanud ja temaga saan ma normaalselt läbi. Teine aga on mu mure põhiliseks põhjuseks.
Ma olen peaaegu kindel, et ta ei armasta mind nagu (minu teada) normaalselt üks vend armastama peaks. Varem me lihtsalt jagelesime nagu õed vennad ikka, aga nüüd tunnen ma ennast tema pärast nagu kõik vihkaksid mind.

Nii kulgeb tavaliselt meie tüli:

1. Ta tuleb minu juurde, et mind milleski mida ma väidetavalt jälle teinud olen.

2. Mina ajan tagasi.

3. Tema väidab, et ta teab täpselt millal ma valetan (mina ajan ikka veel tagasi).

4. Ta toob välja paar korda mil ma olen valetanud (mis muide olid olnud kaua aega tagasi ja mina enda teada vähemalt olen sellest ajast peale palju muutunud).

5. Mina üritan ennast kaitsta.

6. Tema räägib sellest kuidas ma olen debiilik, hälvik, paks värdjas, taun ja ma ei tea mis veel. Mõnikord räägib ta sellest kuidas mu kõik klassiõed värdjad ja peaksid kuskil loomaaias puuris olema.

7. Ma sõiman vastu. Tema naerab mu välja.

8. Meenutab mulle midagi minu minevikust, millepärast ma olen debiilik, hälvik, paks värdjas, taun ja ma ei tea mis veel.

9. Mina üritan tast eemale saada ja lähen kuskile oma ette nutma.

Talle käib närvidele kui ma vanmatega tülitsedes karjun, ta väidab et ma muul moel üldse suhelda ei oska. Noh ma tõesti karjun palju, aga seda ainult siis kui ma endast väljas olen (selles süüdistan ma teda, ma olen nagu totaalne närvi haige). Ta väidab, et mul pole ühtegi normaalset sõpra ja et selles olen ma ise süüdi. Talle meeldib käituda nagu ta võiks mulle öelda, mida ma võin ja mida ma ei või teha. Ma üritan talle selgeks teha, et mul on isa olemas, et ta ei pea mulle seda mängima. Kui ma tülitsedes tema peale karjuma hakkan, siis ta üleb, et ma ütleks vastu midagi mitte ei karjuks. Aga ma ju ei oska midagi sellist öelda, et ta tagasi tõmbuks.

Ma tunnen ennast nagu mitte keegi ei armasta mind, sest ma olen mingi hälvik. Nagu kõik põlastaksid mind. Nagu ma olen hull kes peaks ennast hullumajja sisse kirjutama.

Kui ma olin teises klassis tegin ma nimekirja asjadest mille peab kaasa võtma, kui ma kodust ära jooksen. Mul oli kapis valmis seljakott, termos ja paar tühja karpi. Praegu on nimekiri mul madratsi all ja seljakott esikukapis kus ta olema peab.

Vanemad ütlevad, et mé oleme puberteetikud, et see on normaalne, et nii peabki olema, et see läheb üle. Aga ei lähe ju see läheb ainult hullemaks.
Ma olen provind teda ignoreerida.

Ainus asi mida ma tegelikult tahan on et ta lihtsalt hooliks minust, et me saaksime hästi läbi, et ta armastaks mind.

MINA JU TEDA ARMASTAN!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Triinu,  12

Dr Noormann:

See on psühholoogiliselt väga tõetruu pilt tüli eskaleerumisest (paisumisest) ja hea, kui iga tülitseja endale sellise skeemi suudaks luua. On täiesti selge, et mul ei õnnestu Sinu venda noomida ega talle aru pähe panna, et ta oma õde armastaks. Nii saan rääkida ainult Sinu õigest käitumisest või võimalikest vigadest.

Mis on tüli? Tüli on püüd probleeme, ka näivaid probleeme ja konflikte lahendada emotsionaalselt kõrgenenud moel. Praktiliselt siis karjudes, ropendades, solvates, ärritunult, vihaga. Psühholoogia keeles tähendab see suhtlemises murdepunkti, millal me kaotame enesevalitsemise ja rahu. See on reegel – igast tülist (emotsionaalselt kõrgendatust siis) väljub võitjana see, kes on suutnud säilitada rahu ja kaotajaks jääb see, kes seda ei suuda. Isegi kui ropendajale või solvajale naeratades või muiates otsa vaadata ning rahulikult öelda kasvõi „No nüüd sa küll liialdad“. Või veel parem oma vennale öelda selle, mille kirja lõppu kirjutasid „Mina sind küll armastan“, on teiselt relvad võetud. Kui ennast kaitsma hakkad, tood uusi argumente tülisse, millest saab teine pool kinni haarata  ja tüli  laieneb, nagu Sinu enda analüüsistki näha on. Kuni oled rahulik ja vaidled vastu, ajad tagasi, otsib ta uusi ärritavaid väiteid minevikust ja klassikaaslaste käitumisest, end Sind ikkagi rahust välja viia.

Sinu kirjast nähtub, et teie pealtnäha veel rahulikus, kuid solvanguterohkes suhtlemises toimus murre Sinu eneseanalüüsi 6. ja 7 punkti vahel. Tema räägib, aga Sina sõimad vastu. Tema naerab ja Sina hakkad nutma. Tüli ei selgita tõde, küll aga selgitab kellegi arvamuse, seisukoha suhtumise pealejäämise ehk tülivõidu. Sina kaotasid rahu. Tema mitte. Kuigi tal polnud õigus, kuid selle sõnalahingu võitis tema. Vennal ei jää midagi kripeldama, Sinul küll.

Kogemustele tuginedes võib oletada, et ka see vend on Sinust vanem. Noorema venna paneb õde tavaliselt just oma rahuga ruttu paika, (mis on probleemiks kiusavale  vennale). Tüdrukute areng on poiste omast kiirem ja ta pole sisimas nõus, et teie vanusevahe tundub talle väiksem, kui dokumendid näitavad ning püüab Sind oma poiste jaoks tavaliste võtetega paika panna, aga mitte mõista tüdrukut. Puberteedieas on see tavaline – selles suhtes on emal õigus.

Aga tee midagi talle ootamatut. Kui olete täielikult rahulikud, vii talle näiteks paar kommi ja suuda välja öelda „Mina küll armastan Sind (mis sest, et sa minuga norid)“. Või aita teda seal, kus ta hätta võib jääda – koristamine, lauakatmine, nõudepesemine, nööbi õmblemine vmt. Käsu korras ta Sind armastama ei hakka. Aga kusagil ja millalgi tuleb talle pähe ikkagi arusaam, et õde on tegelikult hea olevus ja teda tuleb kaitsta ka iseenda eest. Püüa oma rahuliku ja abistava käitumisega teie suhetes seda kiirendada. Lastevanemate sõnapruugis väljendub see praegu räägitud jutt tüli kaotanud lapsele lohutavas lauses „ära tee väljagi“ (ehk -  ole sina rahulik) või „Ole Sina targem“ või „Targem annab järele“ (ehk - tark ei paisuta oma õigust taga ajades tarbetut sõnavahetust mõttetuks sõjaks).