Venelannad ja USA metallistid Tallinna öös

Kui ma 19. juuni õhtul Rock Café ette jõudsin, lookles klubi ukse taga vaatamata tööpäevale juba pikk järjekord. Käes oli paljude Eesti metallistide jaoks kauaoodatud päev — Eestisse jõudis USA nu-metali lipulaev Deftones.

Peale põhjalikku turvakontrolli, mis paljude jaoks lõppes oma esemete suurde musta prügikotti loovutamisega, said esimesed õnnelikud oma kohad lava ees sisse võtta. Deftonesiga backstage’is kohtunud noormehed muhelesid esireas ja nautisid kadetsevaid pilke teiste fännide poolt. Deftonesiga silmast silma kohtuda — tuleb tunnistada, et ka mina tabasin ennast mõttelt, et miks küll mul kunagi niimoodi ei vea? Peale kaht tundi närvilist ja parajalt palavat ootamist (väljas valitses kuumust 25 kraadi ringis ja kokkusurutud rahvahulgaga siseruumis oli olukord sootuks hull), jõudsid lavale ka õhtu peakangelased — Chino Moreno & co. Pikka juttu ei hakanud see soojendusesinejatest keeldunud bänd tegema, avalugu ”Feiticeria” tõmbas rahva käima ja rajusse raiumisse ei tulnud suuremat pausi kuni kontserdi lõpuni välja.

Hittlood “My own summer”, “Hexagram” ja “Bloody cape” tulid kõik sel õhtul ettekandmisele. Vastupidiselt nädalakese varem esinenud Metallicale tulid need mehed rahva soovidele vastu ja ei jätnud ühtki tuntumat lugu välja. Peale paari esimest lugu muutus küll palavus täiesti lämmatavaks, higi voolas ojadena nii rahval kui esinejatel. Esimestes ridades olijad andsid vaikselt alla ja pagesid tahapoole, et moshida veidike privaatsemalt ja ka kontserdi üldpilti nautida. Saali tagaosast leidsin ma ka filmisaate “Cinemania” juhi Rein Oksa, kes samuti bändi austaja juba pikki aastaid on olnud. Lisaks temale võis rahva seas märgata nii Raadio2 kui Radio Mania saatejuhte.

Kella poole üheteistkümne ajal tänas bänd publikut südamest, kiites Eestit ja vabandades, et nad varem siiakanti sattunud pole. Hoolimata protestikisast ja valjust skaneerimisest “DEF! TONES! DEF! TONES!” ei õnnestunud ameeriklastelt lisalugu väja meelitada. Säravate nägudega fännid valgusid seepelae klubi ette ja ohkasid õnnelikult. Milline esinemine, milline bänd, milline mosh!

Et peotuju polnud veel kuhugi kadunud ning öö alles noor, otsustasin ka mina suunduda veel linna peale esimest hommikust rongi ootama. Peale igavat tunnikest ühes kiirtoidukohas meenus mulle, et vanalinnas asub ju veel väike ja igati mõnus koht Depeche Mode, mis ka nädala sees oma uksed öösiti lahti hoiab. Esimene seal veedetud tunnike mööduski DVD vahendusel Depech Mode’i Pariisi kontserti jälgides ja Metsatöllu teemalisse ajaleheartiklisse süüvides. Nii ma tõstsingi ühel hetkel lehelt pilgu ning märkasin, et seina ääres seisab üks kahtlaselt tuttava moega mees. Selline musta habeme ja juustega, õlleklaas käes, pilk ekraanile naelutatud. No ma olen teda kuskil näinud, mõtlesin. Samal hetkel hakkasin mõtlema, et ta on ju täitsa Deftonesi laulja Chino Moreno nägu. Ooot, oot, see ju ongi Chino! Ja ta seisis minu kõrval, siin vanalinna baaris! Ma olin täiesti rabatud ning kui selgus, et ühes temaga on ka veel kitarrist Steff ja ülejäänud bänd, mõtlesin, et ilmselt olen punasele baaridiivanile tukkuma jäänud.

Kuid nii see polnud. Bänd oli lihtsalt tulnud koos kohalike vene neiudega Tallinna paljukiidetud ööeluga tutvuma. Ka näis meestele Eesti õlu üsna hästi mekkivat, rääkimata slaavi päritolu näitsikutest, kes rõõmsalt nende seltsis inglise keelt purssisid ja endale välja teha lubasid. Ülejäänud baaris olnud seltskonnast tõusis eriti esile üks vene tüüp, kes Chino rõõmsameelsest tervitusest innustust saanuna koukis kuskilt välja markeri ja tüki paberit, millel ilutses peatselt bändimehe autogramm. Too meesterahvas ronis rõõmuga nende lauda istuma ja pidas ennast ka muidu üsna pealetükkivalt üleval. Kui ta järjekordse dringi järele läks, kommenteeris Chino Steffile: “That guy is f***ing drunk!” Kuid mis siin saladust teha, ega nad ise ka enam esimeses kainuses polnud. Chinole meeldis meie baar väga, ning ta kuulutas, et see on kõige lahedam koht, kus ta käinud on. Nojah, nagu juba öeldud, oli ta pisut vägijooke tarbinud ja ei saa kindel olla, et ta sedasama kõikjal ei kuuluta. Siiski meeldiks mulle mõelda, et too koht talle ka tõesti meeldis. Järgnesid mõned suurepärased hetked ühist laulmist ja käteplaksutamist, mille käigus seal juba varem istunud külastajad ja bändiliikmed sõbrunesid. “My own personal Jesust” üürgasid juba kõik kohalolijad mõnuga laulda. Kella kolme paiku liikus Deftones aga jälle edasi, jättes rõõmsalt kohalviibinutega hüvasti.

Poole nelja ajal baarist lahkudes ei suutnud ma veel päris hästi uskuda, mis minuga just juhtunud oli. Siiski, peale väikest ringi Tõnismäel, et öelda varajane “Tere hommikust!” politseinikele, kes pronkssõdurit valvama peavad, vudisin tagasi Balti jaama poole. Ning oh imet, seal juhtusin ma juba teist korda kokku Chino ja tema saatjannadega, kes nüüd hotell Tallinasse suundusid, et veeta üheskoos viimaseid tunde sellest valgest põhjamaa ööst.